Eelmine nädal oli oma olemuselt palju pikem, kui ma harjunud olen. Ta oli pikem, sest midagi oli teistmoodi. Kui tavaliselt ootab mind ees kas täispikk töönädal või teatud aja tagant täispikk koolinädal, siis sel korral oli kaks päeva koolis ja kolm päeva tööl. Tavapärane ja harjumuslik oli ümber pööratud ja seetõttu tundus ka nädal olevat palju pikem kui muidu.

Meie kaks koolipäeva olid seekord keskendunud täielikult erialastele loengutele. Sain palju uut informatsiooni ja samas leidsin ennast mõtlemas mõtteid, mis pole ammu minu peas käinud. Mulle väga meeldib minu eriala, mul on suurepärased kursusekaaslased ja kool ise on väga toetav. Iga kord kui loengutes käin, saan juurde ühe killukese (mõnikord ka palju killukesi) uut informatsiooni. Seda infot jagavad mulle nii õppejõud (nii suuliselt arutelude ja vestluste käigus kui ka jagatud materjalide näol), minu kursakaaslased (oma mõtete ja tõlgenduste näol) ning ka mina ise (vastavalt sellele, kuidas selle informatsiooni vastu võtan ja kuidas mina ise seda tõlgendan).

Sellest kõigest lähtuvalt keevad mõnikord mõtted minu peas korralikult üle. Eriti kui jälgida lisaks veel kõike seda, mis toimub minu ümber (nii otsesed kui kaudsed mõjutajad – alates sellest organisatsioonist, kus ma töötan, lõpetades uudistega Eestis ja mujal maailmas). Informatsiooni on igatepidi väga palju. Ma ei loe tavaliselt uudiseid, nii et see võib olla üks element, mis mind natuke stabiilsemana hoiab, siiski uudistest pääsu ei ole (lubage vahele segada, jälgisin just rahandusministri umbusaldamise protsessi ja sellist komejanti ei ole ma ammu näinud – kui see on igapäevane Riigikogu töö, käitumisnormid ja viis, kuidas oma rahvaga suhelda, siis palun vabandust, aga mina soovin sellelt lennukilt maha astuda).

Olen tähele pannud, et lisaks mulle valmistab see suur infoküllus raskusi ka minu kursakaaslastele, kes igaüks omamoodi selle suure kuhja all hakkama proovivad saada. Nagu elus ikka – mõnel läheb/tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt. Aga seni, kuni kõik ühise eesmärgi eest väljas seisame, seni on kõik hästi, isegi kui kedagi on vaja vahepeal päästerõngaga välja tõmmata, siis see saab tehtud.

Minu mõtted aga kogu selle infoga seoses on väga laiali valgunud. Kuidas ma selle suure koguse uute teadmistega hakkama saan? Kus on õige hetk midagi kasutama hakata ja kus ei ole? Millal peaks üht või teist teooriat katsetama, kelle peal, kuidas see välja näeb, mis minust arvatakse (hea küll, see viimane on kõige väiksem mure üldse). Aga pidev eneserefleksioon, analüüsimine (nii enda kui ka teiste), erinevad teooriad, arengud, mõtted, viisid, lahendused, võimalused – seda on väga väga palju.

Ja sealt edasi tekkis ka seos ühes õppeaines saadud ülesandega – kriitilise mõtlemise roll ja refleksioon alustava andragoogi elus – kuidas kogu selle suure informatsioonitulva all ellu jääda? Kuidas mõtestada lahti enda õpingud – miks ma seda teen, milleks ma seda teen, kuhu edasi? Kuidas saada hakkama selle teadmisega, et sa oled ümbritsetud rumalatest inimestest, kes ei suuda oma peegelpildist kaugemale näha ning tänu kellele astume me pidevalt kolm sammu tagasi, selmet tuleviku suunas edasi liikuda? Kuidas leppida selle teadmisega, et sa ei saa mitte midagi ette võtta? Sellest lähtuvalt kavatsen seda teemat edasi uurida ühe teise õppeainega seoses.

Lugesin läbi ka just Paolo Freire “Pedagogy of the Opressed” – raamat, mis räägib rõhumisest ja rõhujatest, inimestest, juhtidest ja ühiskonnast, arenemisest ja tahtest, valitsemisest ja allutamisest. Raamat, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda. Kohe juba etteruttavalt võin öelda, et see ei ole kerge raamat, vastupidi. Lisaks sellele on ta inglise keelne ja võiks ju mõelda, et mida keerulisema sõnastusega üks raamat on kirjutet, seda usaldusväärsemaks seda peetakse. Ma loodan, et see polnud autori mõte seda raamatut kirjutades, aga vähemalt mina lugesin selle raamatu põnevusega läbi.

Mul kulus selleks kaks päeva ning kolmandal päeval avastasin, et liigne agarus on ogarus. Kolmanda päeva hommikul olin omadega täiesti läbi, olin omadega ummikus ja ei leidnud enam motivatsiooni. Õnneks olen ma teadlik, kuidas sellises olukorras tegutsema peab, vastasel juhul võid sa väga kiirelt langeda depressiooni. Jah, ma tean, et ma saan selle lugemisega hakkama, aga ratsionaalne hääl minus ütleb edaspidiseks, et ei tasu kiirustada. Ka heal võivad olla halvad tagajärjed.

Ja nüüd ma siis olen siin – jõuetu. Emotsioonid keevad üle, teadlikkus tahab mind üle parda heita, mured ei upu, vaid viivad su veel sügavamale kuristikku. Aga kuristikust välja saamine on raske. Seda ei pea muidugi tegema üksi, sest kaasamõtlejaid on palju. Aga selleks, et kuristikust välja pääseda, peavad sul olemas olema õiged vahendid ja tööriistad. Lisaks sellele ka oskus neid kasutada. Sest kui sa uue tööriista kasutusjuhendit lugenud ei ole, siis võib see ohtlikult lõppeda.

Tagasivaade minu nädalale. Refleksioonipäeviku sissekandes kasutan ära andragoogika aine ülesannet, kus pean kirjeldama ühte situatsiooni, milles olen kogenud subjektset käitumist või subjektsuse avaldumisega seonduvat probleemi.

Situatsiooni kontekst ja sisu: Roheliste erakonna petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, mis on ajendatud Mart Helme intervjuust Deuche Wellega. Andsin oma toetusallkirja, lisaks kirjutasin ka teemakohase sissekande blogisse. 

Aeg: 2020 oktoobri viimane nädal

Inimesed: mina ja ühiskond

Suhted: inimestevahelised suhted on segamini, sest ühelt poolt õhutatakse vaenu ja viha ning teiselt poolt proovitakse rõhuda sinu moraalitundele ja sellele, et inimkonna tasemel oleme kõik võrdsed. 

Käitumine: paljud inimesed ei suuda sellises olukorras viisakaks jääda ja stereotüübid annavad endast märku. Kui ühiskond on harjunud sellega, et õhutatakse viha ja vaenu, siis lööb see käitumismuster ka väga kergelt välja. Minu käitumine (allkirjastamine ja blogipostituse kirjutamine) oli ajendatud sellest, et mina olen kodanik ja kodanikuna on mul kohustus ühiskonda panustada (kuna mul puudub suur võim, siis see on hetkel kõige minimaalsem panus, mida ma anda sain). 

Tähelepanekud: hetkel ei ole veel ette tulnud situatsiooni, kus oleksin pidanud enda seisukohti kaitsma – miks andsin allkirja või miks kirjutasin nagu kirjutasin. 

Sellele situatsioonile oli iseloomulik minu maailmapilt ja minu arvamus, minu isiklik identiteet ja see, kuidas olen välja kujunenud, kes on minu arvamusi mõjutanud ja miks nad seda teinud on.

Subjektne käitumine avaldus järgnevalt: minu kultuuriline taust on seotud minu „mina-pildi“ loomisega ja sellega, kuidas teatud situatsioonidest mõtlen või kuidas käitun. Ma olen pärit ateistlikust perekonnast ja minu taust näeb ette kõikide inimeste aktsepteerimist ja võrdsustamist. Kui oleksin pärit mõnest muust kultuuriruumist, siis suure tõenäosusega ma niimoodi ei mõtleks. 

Järeldus: otseselt järeldusi teha ei saa, kuna inimesed võivad oma arvamusi muuta. Ma ei saa 100% väita, et ma tulevikus ümber ei mõtle, samas loogiline pool minus on arvamusel, et kõik inimesed on võrdsed ja ma ei näe põhjust, miks selline arvamus minus peaks drastiliselt muutuma. Inimesed on kõik võrdsed, üks ei saa olla kõrgem teisest. 

Mis? Mis siis? Mis edasi?

Mis? Ma vihastasin täna. Mitte et ma ei oleks seda varem teinud, aga täna oli see kogemus teistmoodi. Nimelt oli ühe aine raames vaja teha kaks erinevat ülesannet – hetkel kirjutan nimesid nimetamata – ja need ülesanded said täna minust peaaegu jagu. Sa loed täpselt juhiseid, rida-rea haaval, sõna-sõna haaval, ajad näpuga järge ja ikka mitte midagi ei toimi ja mitte midagi ei saa aru. Ja sa tunned, kuidas emotsioonid hakkavad sinu sees keema.

Ülesanne kõlab ju imelihtsalt – leia andmebaasidest artikleid ja vormista viitamine vastavalt nõuetele, no ja lisaks sellele pead veenduma, et reavahe on õige, et tekst oleks korrektselt joondatud, lehekülje numbrid olemas, automaatne sisukord, õiged värvid, õige teksti suurus, kord kaldkiri, kord tekst paksus kirjas, et servast oleks õige millimeeter ruumi jäetud jne jne jne. Ja siis hakkas viitamise tarkvara minu vastu töötama, google ei leidnud minu probleemile lahendust ja ilmselgelt olin viimase piirini viidud.

Mis siis? Alguses jõuetus, siis pisarad, siis äng ja viha, siis tahe midagi katki teha (õnneks hoidsin ma ennast kontrolli all), soov alla anda ja käega lüüa. Õnneks ka need viimased stsenaariumid ei läinud täide. Aga täiesti uskumatu, mis tunded mu sees läbi käisid. Silme eest kiskus mustaks ja tahe arvuti vastu lauda virutada oli tõesti suur. See tunne, et sa ei saa hakkama, et sa ei valda teemat ja kõik programmid on sinu vastu, hirm ja õudus läbistas mu keha. Ma arvan, et mu elukaaslane oli üsna ehmunud mind nähes, proovisin talle selgitada, et minu viha on suunatud aine ja töö pihta ja tema ei ole sellega mitte kuidagi seotud.

Sa ei suuda keskenduda, sa ei kontrolli ennast ja su sees on väga suur loobumise tahe – need tunded võtavad su üle võimust ja kui sa lased seda teha, siis võivad olla üsna nukrad tagajärjed. Ma olen kunagi varem vihal lasknud enda üle kontrollida. Ma tean väga hästi mis tunne see on. Ja tegelikul tean ma väga hästi, mis sellel puhul aitab – lihtne öelda, aga tuleb rahulikuks jääda. Teine variant on korraks eemalduda sellest keskkonnast/situatsioonist, mis sinu sees oleva rõhumistunde tekitab. Tee üks paus, hinga rahulikult ja anna endale andeks – reaalsus ei ole alati ideaalsus, aga ideaalsus ei pea olema eesmärk – see on lause, mida ma olen oma õpilastele öelnud, nüüd pean seda iseendale meelde tuletama.

Mis mind aitas? Mind aitaski hetkelise pausi võtmine. Mind aitas mu elukaaslane, kes proovis mu probleemile lahendust leida, endal samal ajal olulised tegevused pooleli. Ma saatsin ta oma tegevusi tegema ja sisendasin endale, et pean sellega ikkagi ise hakkama saama. Järgnevalt küsisin juba abi oma kursakaaslastelt – nagu meile on tihti öeldud – küsi küsimusi, kui sa midagi aru ei saa. Oleme oma kursusega kokku leppinud, et rumalaid küsimusi pole olemas ja kui keegi ka lihtsale asjale lahendust ei leia, siis me ei tee selle põhjal hinnanguid – see on väga suureks abiks ja küsimuste küsimine pole kunagi varem nii kerge olnud.

Mis edasi? Selle situatsiooniga tuletasin endale jälle meelde, milliseks üks olukord ei tohi minna. Kõige olulisem on säilitada rahu ja tasakaal, mine korraks eemale, tee üks paus – need on mõtted, mille väga konkreetselt endaga kaasa võtan. Küsin ka edaspidi kui midagi ei tea või kui midagi jääb segaseks ja kindlasti ei tekita pinget sellega, et minu eesmärgiks peab alati olema ideaalsus. Tuleb endale seada reaalsed eesmärgid, peaasi, et saad latist üle – kui kõrgel see latt on, see on ainult sinu enda otsustada, tähtis on see, et sa ennast mugavalt tunneksid.

Viha, vihkamine, äng, frustratsioon ja kõik sellega kaasnevad tunded tuleb hoida kontrolli all. Vastasel juhul lähebki silme eest mustaks ja sa pead hiljem juba palju hullemate tagajärgedega tegelema. Nagu ütles Karlsson: “Rahu, ainult rahu!” (Astrid Lindgren, “Väikevend ja Karlsson katuselt” 1955).

Minu eelmise nädala mõte on kuulamine või mittekuulamine (selle võib asendada ka süvenemise või mittesüvenemisega). Kui palju on hetki ja olukordi, kus inimesed lihtsalt ei pane tähele. Kui see on viimase kümne aasta süvenev nutiprobleem, siis kuidas selgitada, et ka vanem generatsioon lihtsalt ei kuula?

Ma ei saa siinkohal rääkida konkreetsetest situatsioonidest või ainult ühele kindlale olukorrale tugineda, sest neid on viimasel ajal olnud väga palju. Lisaks mittekuulamisele süveneb ka hoolimatus ja ükskõiksus, seda nii eraelu kui ka ametialaste kohustuste puhul.

Võin mõned näited siiski tuua. Näiteks kui olen sessioonõppe nädala kohta saatnud teate asenduste kohta ja seda tõlgendatakse, et minu tunnid vajavad eraldi asendusõpetajat või jäävad üldse ära, kuigi on olnud eelnev kokkulepe, et õpilased saavad ülesanded distantsilt ja lahendavad need sellel nädalal iseseisvalt.

See tekitab aga minus ebamugavust ja pean hakkama olukorda selgitama ja klaarima. Palju üleliigset tööd, mis oleks võinud olla olemata, sest see info läbib vähemalt kahte inimest, kes on sellest kokkuleppest teadlikud. Kas nad lihtsalt unustasid või ei suutnud ära kasutada elementaarseid lugemisoskusi, see jääb hetkel minu jaoks küsimuseks.

Teine näide on kohe võtta isiklikust pereringist. Kui inimesed saavad teatud perioodide tagant kokku, aga sellel kokkusaamisel puudub igasugune isiklik huvi kellegi tegemiste ja toimetamiste kohta. Jutt keerleb alati selle ümber, kes mida sööb või miks midagi ei sööda. Mõnikord küsitakse – kuidas sul läheb, aga kui küsija huvi poole sinu vastuse pealt hajub ja tema tähelepanu mujale läheb, siis ei ole ka endal motivatsiooni millestki rääkida.

Kuidas olla hea kuulaja? Kuidas süveneda? Kuulamisoskus on üks olulisemaid oskusi, mis aitab sul inimsuhteid hoida ja olla teiste jaoks olemas. Mina tunnen üsna tihti, et mind ei kuulata või minu jutt ei huvita mitte kedagi. See paneb edasi mõtlema, et milleks ma siis üldse räägin kui kedagi ei huvita. Selline situatsioon liigub täiskasvanute eeskujul ka klassiruumi ja mida aeg edasi, seda enam on näha, et ka noored ei jaksa või ei taha sind kuulata, võimle nii palju kui sa soovid.

Mida saaks paremini? Kindlasti ei suuda ma kõiki olukordi kontrollida. Silmast-silma suhtluse puhul tasub ehk rohkem rõhuda, miks kuulamine on oluline või vajadusel teha märkus, et minu jutt on ka oluline ja väärib võimalust. Sellest võib olla kasu lühiajaliselt, aga selleks, et tekiksid harjumused tuleb kuulamist harjutada.

Kuulamine nõuab aega. Me ei tohiks süvenevas nutimaailmas unustada päris elu ja päris kogemusi ja seda tunnet, mis tekib kui sa räägid päris inimesega juttu. Olenemata, mis situatsiooniga on tegu, sa pead alati inimese lõpuni kuulama ja süvenema sellesse, mida ta sulle öelda tahab.

Jätkan reflektsioonipäeviku sissekandeid seekord juba konkreetse mudeliga, milleks on Gibbsi reflektsioonimudel. Mudeli sisuks on kirjeldada situatsiooni kuue erineva sammu abil. Need sammud on järgmised: kirjeldus, tunded, hindamine, analüüs, järeldus ja tegevusplaan.

Eelmise nädala kolmapäeval toimus meil koolis Fotoring, mille juhendaja ma ise olen. Fotoringi raames oli mul külla kutsutud üks tuntud eesti fotograaf, kes rääkis oma tööst ning näitaks ka pilte. Olin valmistanud ette ka mõned küsimused, et vestlusring põnevamalt kulgeks ja kõik vajalikud teemad saaksid kajastatud. Fotoringis osales seitse õpilast, kes tulid fotograafi kuulama.

Fotoringi toimumise ajal valdasid mind erinevad tunded. Ma olin elevil, põnevil, rõõmus, entusiastlik, tänulik ja samas ka pettunud. Elevil ja põnevil olin ma seetõttu, et külla tuli inimene väljast poolt maja, kes on oma valdkonna spetsialist ja oskab sellest ka põnevalt rääkida. Rõõmus ja entusiastlik seetõttu, et selline sündmus üldse sai toimuda ning tänulik fotograafile, kes üldse oli nõus kohale tulema. Ja pettunud olin ma eelkõige õpilastes, kellest osad, kes lubasid, ei tulnud kohale ning õpilaste aktiivsus oli üldse üsna madal.

Vestlusring oli väga toredalt planeeritud ja sellega seoses läks kõik väga edukalt. Fotograaf oli ise juba varakult kohal ning saime asjad õigeks ajaks paika sätitud. Õpilased olid ka õigel ajal kohal ning käitusid väga viisakalt – kuulasid, vajadusel küsisid küsimusi ning olid üsna tagasihoidlikud. Ainus, mis õpilastega seoses kohe välja lööb on nende emotsioonid (või siis emotsioonitus). Nad kuulavad ja vaatavad sulle terve aja tuima ning loiu näoga otsa ning peale kohtumist tulevad su juurde ja ütlevad rõõmsalt, et see oli väga põnev kohtumine ja neile väga meeldis. Väga raske on nende emotsioonidest üldse aru saada.

Vestlusring õnnestus kindlasti seetõttu, et see oli varakult organiseeritud ja paika pandud. Mis ei õnnestunud nii väga oli õpilaste osavõtt. Ma ei oska öelda, kas see võib olla seoses koroonapiirangute või hirmuga, siiski meie koolis ei ole veel teadaolevalt ühtegi inimest viirusesse nakatunud. Mõned osalejad, kes olid avaldanud soovi tulla, ei ilmunud kohale ja minu kurvastuseks ei andnud ka oma mittetulemisest teada. Kas see võib olla tänapäeva mood – tahan lähen, tahan ei lähe (ka Facebookis saab märkida kõikidele sündmustele, et oled huvitatud, aga kohale lõpuks ikka ei lähe). Vähene osavõtt ja oma tegude eest mittevastutamine tunduvad olevat praeguse ajastu märksõnad.

Mida oleks saanud teistmoodi teha? Kindlasti oleksin saanud veel varasemalt sündmust reklaamima hakata. Kahjuks liiga palju oma energiat ei tasu kõikide asjade peale kulutada ja mõnikord peab lihtsalt leppima sellega ja mõtlema, kas üldse tasub selliseid sündmuseid organiseerida, kui huvi on nii väike. Sündmus iseenesest oli edukas, lihtsalt sihtgruppi oli vähe.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kindlasti plaanin selliseid sündmuseid veel korraldada. Vaatlen ja analüüsin toimuvaid sündmusi ning kui aktiivne on edaspidi osavõtt, et teaksin, kas jätkata selliste seeriatega või mitte. Praegusel hetkel võiksid inimesed just ära kasutada seda, et veel on võimalus kuskil käia ja üritustest osa võtta. Võib-olla lähme varsti uuesti karantiini ja siis pannakse kogu maailm jälle lukku. Loodetavasti selliste sündmuste korraldamine ikkagi tõstab õpilastes motivatsiooni rohkem nendest osa võtta.