Kuidas võtta kokku kogu kursusel õpitu ühe sissekandega? See on väga lihtne, tuleb eelnevalt lugeda läbi kõik eelnevad sissekanded. Seega keskendun siinkohal nendele mõtetele, mis loengus paaristöö ajal sai arutletud.
Eelmise sissekande teema oli autentsus. Kuidas sa defineerid sõna autentsus? Kas pole mitte ilusam öelda selle kohta näiteks ehedus koos sinna sisse poogitud aususega? Autentsus on midagi, mis on sinule omast. See näitab sind ennast ausa, haavatava ja loomulikuna, muidugi lisaks sellele ei tasu unustada ka professionaalsust, eetikat, moraali ja pidevat enesearengut. Tegelikult ei mõtle me ju selle peale igapäevaselt, et kas ma olen täna autentne või mitte. Autentsus on midagi, mis käib sinuga kaasas nagu sinu vari või sisemine ego (võib-olla on parem lugeda sisemine-mina).
Samas kõik inimesed ei ole ega saagi kunagi autentseteks. Sa võid ju õppida, aga kui sul puudub see miski (loe: mojo), siis on seda ehedust väga raske saavutada. Ainult teooriast ei ole kasu. Sa pead julgema olla haavatav, sa pead julgema olla sina ise. Ma tean ise kui raske see on. Tihtipeale tahaks jääda märkamatuks, teiste eest varjatuks, olla hall hiireke kuskil nurgas ja mitte tõmmata endale liigset tähelepanu. Aga muutused niimoodi ellu ei ärka. Ei sinus ega ühiskonnas. Kindlasti mõni muutus tuleb kergemalt ja siis ongi lihtne. Aga need muutused, mis tulevad raskemalt, nendega peab palju vaeva nägema. Kõigepealt tuleb vaadata enda sisse (põhjalik sisekaemus), seejärel tuleb iseendaga leppida ja alles siis oled oma autentsusele sammukese lähemal.
Kahjuks ei saa autentsusest rääkida ka kõikide õppejõudude puhul. Mõni õppejõud on karismaatiline, suurepärane suhtleja, ta huvitub õppijatest ja soovib koos nendega areneda ja edasi minna. Teine õppejõud peidab ennast aga kas isiklike raamide taha või toob esile teooria ilma igasuguse isikliku (praktilise) kogemuseta, tekitades seetõttu barjääri nii enda kui ka õppijate vahele. See vist ongi nii, et mida avatum sa iseenda ja õppijate suhtes oled, seda rohkem ka sinu autentsus välja paistab. Ja autentne õppejõud on õppijate seisukohast kõige olulisem õpimotivatsiooni tekitaja ja hoidja.
Viimase (õppe)aasta jooksul olen ma väga palju uusi teadmisi ja kogemusi omandanud, ma märkan palju enam kui palju tegelikult meie ümber räägitakse refleksioonist, analüüsimisest, enesejuhtimisest, oma minaga rahu saavutamisest ja sellest, et kõik inimesed on individuaalsed ja nendele tuleb läheneda ainuisikuliselt. Miks ma seda enda ümber varem ei märganud? Miks suurem ringkond inimesi seda ei märka? Siinkohal võib küsida, millistes kanalites liigub oluline info ja kas seda on piisavalt? Minu meelest ei ole.
Mina saan oma igapäevase informatsiooni väga konkreetsetest keskkondadest, näiteks loengud ja õppejõudude poolt soovitatud õppematerjalid ja artiklid, lisaks Andrase ja EPALe keskkonnad ja kõiksugused veebilehed, mis on konkreetselt täiskasvanutele ja nende õpingutele pühendatud (näiteks www.andragoogika.ee), lisaks ka sotsiaalmeedia, kus olen konkreetselt antud valdkonnaga seotud gruppe ja lehekülgi jälgima hakanud. Mina tean neid kohti täna, kust vajalikku infot leida, aga inimesed, kes pole andragoogikaga varem kokku puutunud, nemad seda ei tea. Tavaline kodanik loeb tavalist Eesti meediat, näiteks Delfi, Postimees, Päevaleht, Elu24, ERR jne. Seal kajastatakse tavalisi päevakajalisi uudiseid, mõnel üksikul juhul satub sinna hulka ka mõni arvamusartikkel, aga täiskasvanuõppest ja elukestvast õppest on asi väga kaugel.
Meedia on ikka selle nägu, kelle käes on võim (näiteks peatoimetajad ja suured juhid). Kajastatakse uudiseid, mis tõmbavad tähelepanu ja koguvad klikke. Kas tõesti on olulisem see, kas Mallukas läks jälle kellestki lahku või mida Paljas Porgand täna süüa soovitab? Meie loengu ajal tehtud paaristöö käigus jäi lauale ka sõna väärtustühjus ehk lõppväärtuste puudumine. Mida me siis tahame oma ühiskonnas näidata? Kas tahame näha Taukari uut autot ja teha erinevaid naljapilte sellest, kuidas Jüri Ratas sinistes tunkedes suurt palki käes hoiab või on siiski meie soov kasvada inimestena, rääkida olulistest teemadest, suurendada kodanikuaktiivsust, kogukondade väärtusi ja teha seda kõike läbi elukestva õppe ja tunnustades oma valdkonna spetsialiste ja eestkostjaid?
Kuidas rääkida inimestele autentsusest ja teha seda niimoodi, et see ka neile korda läheks? Kuidas kaotada ühiskonnas väärtustühjus ja tunnustada hoopis selliseid „pehmeid väärtuseid“ nagu empaatiavõime, loomingulisus, initsiatiivikus, kriitiline mõtlemine, veenmis- ja läbirääkimisoskus, paindlikkus, keerukate probleemide lahendamise oskus, intelligentsus ja sotsiaalne mõjukus? Jätan siia sissekande lõppu kõigile soovituse lugeda sellist dokumenti nagu „Tark ja Tegus Eesti 2035“ ja kui 2035ndaks aastaks on need eesmärgid saavutatud, siis olen kindel, et väärtustühjus meie ühiskonnas hakkab aina enam tahaplaanile jääma.
tinthall 