Cogito, ergo sum (“Mõtlen, järelikult olen“) on René Descartesi kasutatud ladinakeelne filosoofiline väide, mis viitab veendumusele, et enda eksistentsis on võimalik kahelda vaid siis, kui sa olemas oled.1 Seega mõtlemine on inimese eksistentsi juures üks kõige olulisemaid elemente.
Georg Friedrich Wilhelm Hegel lähtub sellest, et mõtlemine eristab inimest loomast. Kõik inimlik on inimlik tänu sellele, et ta on mõtlemise tekitatud.2 Kas mõtlemine võiks olla seotud meie meeltega? Traditsioonilise vaate järgi on meil viis meelt: nägemine, kuulmine, kompimine, maitsmine ja haistmine. Meeleelundite vahendatavad aistingud võimaldavad kõrgemates ajukeskustes panna aluse taju protsessidele.3 Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et taju on esemete ja nähtuste vahetu peegeldus teadvuses. Budismis loetakse meelevõimete alla ka mõtlemist.4 Seega saame me täna rääkida nii mõtlemismeelest kui ka mõtlemisvõimest.
Loomuldasa on meil kõigil olemas oskus mõelda. Niisamuti nagu on meil võimalik õppida rääkima ja kõndima, on meil võimalik ka mõtlemist õppida. Oskused ei tule iseenesest, oskusi tuleb arendada ja praktiseerida iga päev. Kui sa pikka aega ei kõnni, siis jäävad sinu jalalihased nõrgaks, kui sa mõnda aega ei kõnele, siis ununeb keel ja rääkimisoskus. Sama lugu on mõtlemisega. Selleks, et arendada mõtlemist tuleb enda ja teiste ideed ja tegevused alternatiivsete ideede ja tegevustega läbi analüüsida ehk kriitiliselt mõelda. Tuleb esitada küsimusi ja mitte leppida esimese ettejuhtuva vastusega. Informatsiooni paljusus aitab meil erinevaid olukordi mitmesuguste vaatenurkade alt näha ja kogeda. Ainult kriitiliselt mõeldes jõuame oma otsuste ja valikuteni ise, selmet lasta teistel seda meie eest teha. Kriitiline mõtleja on osa sellest, mida tähendab olla õppiv ja arenev inimene.
Kriitilist mõtteviisi tuleb kasutada teadlikult ja teha seda sageli. Sellist mõtlemist läheb tarvis nii isiklikus elus, tööl, suhetes teiste inimestega, sotsiaalsetes ja ühiskondlikes keskkondades, kui ka erinevates rollides ja kogemustes. Aga kuidas seda siis kõige efektiivsemalt teha? Üks kriitilise mõtlemise tõlgendamise viisidest on emantsipatiivne õppimine. Emantsipatiivse õppimise idee tähendab sõltuvusest või kitsendustest vabastamist. Selline õppimine vabastab inimesi isiklikest, institutsionaalsetest või keskkonnaalastest jõududest, mis takistavad neil uusi suundi nägemast (näiteks oma elu, ühiskonna ja maailma üle kontrolli saavutamast). Teine kriitilise mõtlemisega seotud mõiste on dialektiline mõtlemine. Dialektiline mõtlemine keskendub vastuolude mõistmisele ja lahendamisele ning sellele, et mõtlemisprotsessi tulemusena kaaluksime läbi erinevad argumendid, mitte ei arvesta vaid esimese ettejuhtunud mõttevälgatusega.
Aga kuidas me saame otsustada, et mõni teave on täpsem kui teine? Kuidas osata ära tunda kriitilist mõtlemist? Millisel hetkel saame olla kindlad, et meie vastused on hoolega läbikalkuleeritud ja oleme kätte saanud selle kõige õigema ja sobilikuma lahenduse? Täiendava keerukuse selle teema juures tekitab asjaolu, et massiteabevahendid (televisioon, ajakirjandus ja sotsiaalmeedia) on need, mille abil täna saame suurema osa oma informatsioonist, mis mõjutab meie elus tehtavaid otsuseid. Ka poliitikat tehakse tänapäeval sotsiaalmeedias. Tuleb olla ettevaatlik ja skeptiline – ei tasu uskuda kõike, mis on Facebooki või Instagrami postitatud. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Massiteabevahendite haldamisel aitavad kaasa ühiskonnas kehtivad eetika- ja moraalinormid. Ühiskonnas kehtivate seaduste ja normidega tasub olla kursis, need on loodud eesmärgiga inimese kaitseks. Siiski tuleb alati jätta ruumi lisaküsimustele (näiteks kas üks või teine seadus on ikka tänapäevane või vajab ta ehk mingil moel muutmist).
Kriitilise mõtlemise puhul ongi kõige olulisem just küsimuste küsimine. Oluliste teemade ignoreerimine võib tunduda küll lihtsama lahendusena, aga sellel võivad olla väga ebasoodsad tagajärjed. Küsimuste küsimine ilma analüüsi ja refleksioonita üksi ei toimi. Selleks, et olla oskuslik kriitiline mõtleja, tuleb kogu saadud teave läbi analüüsida ja seejärel reflekteerida ning vajadusel oma tegevuskava või käitumismustrit muuta, justnimelt selleks, et tulemus oleks sinu jaoks veelgi efektiivsem.
Kriitilise mõtlemisoskuse arendamisele võib läheneda ka loovalt ning läbi alternatiivsete tegevuste. Üheks heaks näiteks on grupiviisiliselt oluliste ühiskondlike teemade lahkamine. Inimesed on erinevad ja samuti on erinevad ka nende vaated maailmale. Sellistes grupiaruteludes osaledes tasub endale meelde jätta – ise rääkides kuuled neid samu mõtteid, mida sa ise juba tead, aga teisi inimesi kuulates, võid teada saada midagi uut, mida sa varem ei teadnud. Erinevaid probleeme võib lahendada ka läbi mängude ja katse-eksitus meetodite.
Kriitiline mõtlemine ja kriitiliste küsimuste küsimine on kindlasti üks nendest meetoditest, mis tekitavad paljudes inimestes ebamugavust ja ebakindlust. Sellest ei tasu heituda ega lasta end häirida. Ebameeldivaid küsimusi küsides võid sattuda kellegi pahameele kätte, kuid sellistel hetkedel tasub säilitada meelerahu. Sul on õigus näha asju omamoodi, sul on õigus küsida teist arvamust ja sa võid igal vajalikul hetkel küsida lisaküsimusi, kui tunned, et on midagi, mis vajab veel täpsustamist. Kriitilise mõtlemise arendamine on tervisliku demokraatia loomiseks, säilitamiseks ja edendamiseks ülioluline.
Essee raamatu põhjal „Developing Critical Thinkers“, Stephen D. Brookfield. 1987
Viited:
tinthall 