Pealkirjatu

Mina olen Maike ja ma õpin Tallinna Ülikoolis andragoogika erialal. Ma olen tulevane andragoog. Kui küsida inimestelt, kes on andragoog, siis vajuvad nad mõttesse ja ei soovi isegi pakkuda, kellega võiks tegu olla. Mõnel korral olen kuulnud vastuseid – kas meestearst või midagi, mis on seotud põlluharimisega. Tegelikult on andragoog inimene, kes juhib ja suunab täiskasvanud õppijaid.

Andragoogiks ei ole kerge saada. Andragoogina pead sa süüvima sügavale iseendasse, analüüsima oma valikuid ja tegemisi ja oma otsuseid ja mitteotsuseid ja seda, miks sa just üht- või teistmoodi käitusid. Sa pead kokku puutuma erinevate inimeste ja erinevate vaadetega, omamata sealjuures hinnanguid, hoiakuid või arvamusi. Sinu kohus on jääda neutraalseks ja see ei tohi olla sunniviisiline, vaid vabatahtlik. Andragoogina pead sa olema suuteline juhtima ka täiskasvanud õppija motivatsiooni ja tahet nii õppida kui ka lihtsalt elu nautida.

Ansambel Ruja on laulnud Ott Arderi ajaloosse talletatud sõnadega: “Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina”. Need on märgilised sõnad – inimesed reaalselt õpivadki kogu elu, teed sa seda siis teadlikult või mitte. Ka sinu hoiakud, väärtushinnangud ja arvamused võivad elu jooksul muutuda. Kuulates teisi inimesi võid sa teada saada uut informatsiooni, ise rääkides kordad vaid seda sama, mida juba tead. Viimane aeg on hakata kuulama – millal sa viimati kedagi päriselt kuulasid?

Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis andragoogina on väga oluline eneseanalüüs. Selline sügav, psühholoogiline, filosoofiline, nutmapanev, naermaajav eneseanalüüs, kus olulisel kohal on küsimused – miks ma olen, miks ma elan, kellele mind vaja on, kuidas ma saan ühiskonnale kasulik olla, mis on minu elu eesmärk, kuidas ma saan inimesi õigele teele suunata, kuidas lõpetada viha ja vaen, miks inimesed ei võiks olla lihtsalt õnnelikud, ilusad ja head?

Ja ma ikka imestan, et 21. sajandil peame me tegelema lihtlabase vihakõnega. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et: “Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

Kui õhkõrn piir on diskrimineerimise, vihakõne ja vägivalla vahel. Üks sünnib teisest. Pole üht ilma teiseta. Miks on 21. sajandi kõik olulisem küsimus Eesti Vabariigi Valitsuse jaoks – kes kellega magab ja kuidas seda ära keelata?! Kas me tõesti ühiskonnana oleme nii madalale langenud? Miks on vaja tänasel päeval inimeste üle nii suurt kontrolli, et peame seadusega määratlema, kes tohib abielluda ja kes ei tohi, kes tohib teise nime kanda ja kes ei tohi? Miks peab üks ühiskonnakiht omama suuremat rolli ja õigust teise üle?

Me oleme sündinud siia ilma võrdsetena. Ühtemoodi alasti ja abituna, meid on kasvatatud käituma, meile on õpetatud kombeid, meile on räägitud tarkusi, me oleme kogenud elu koos teiste inimestega. Ja ometi arvavad osad, et nemad on paremad kui teised. Miks?

Mul ei ole sellele küsimusele selget vastust anda. Ei täna, ei homme ega ülehomme. Ebavõrdsus jääb valitsema senikaua kuni tal lastakse valitseda. Senikaua kuni keegi ei võta vastutust. Senikaua lõheneb ühiskond, lõhenevad meie hoiakud ja väärtused, lõheneb meie sisemine mina, kasvab äng ja viha, süveneb vägivald ja jõhkrus.

” /…/ Sellist nähtust nagu haritud inimene kohtab siiski üsna harva. Seda on muidugi depressiivne öelda, aga minu meelest ei ole hariduse toimejõud olnud Eestis väga kaua aega olnud nii nõrk kui ta praegu on. /…/ Teha metsloomadest inimesed. /…/ Kord ja struktuur peab olema ohjeldatud. Seal kus valitseb rusikas, seal muutuvad inimesed loomadeks, inimeste vahel peab valitsema tarkus, mitte vägivald.” – Ööülikool. Marju Lepajõe. Miks haridus on püha? 24.01.2015

Võib-olla seisneb meie tänane probleem hariduse ja harituse taga?

Refleksiivne praktika täiskasvanuõppes. Refleksioonipäeviku kaheksas sissekanne 25.10.2020

Mis? Mis siis? Mis edasi?

Mis? Ma vihastasin täna. Mitte et ma ei oleks seda varem teinud, aga täna oli see kogemus teistmoodi. Nimelt oli ühe aine raames vaja teha kaks erinevat ülesannet – hetkel kirjutan nimesid nimetamata – ja need ülesanded said täna minust peaaegu jagu. Sa loed täpselt juhiseid, rida-rea haaval, sõna-sõna haaval, ajad näpuga järge ja ikka mitte midagi ei toimi ja mitte midagi ei saa aru. Ja sa tunned, kuidas emotsioonid hakkavad sinu sees keema.

Ülesanne kõlab ju imelihtsalt – leia andmebaasidest artikleid ja vormista viitamine vastavalt nõuetele, no ja lisaks sellele pead veenduma, et reavahe on õige, et tekst oleks korrektselt joondatud, lehekülje numbrid olemas, automaatne sisukord, õiged värvid, õige teksti suurus, kord kaldkiri, kord tekst paksus kirjas, et servast oleks õige millimeeter ruumi jäetud jne jne jne. Ja siis hakkas viitamise tarkvara minu vastu töötama, google ei leidnud minu probleemile lahendust ja ilmselgelt olin viimase piirini viidud.

Mis siis? Alguses jõuetus, siis pisarad, siis äng ja viha, siis tahe midagi katki teha (õnneks hoidsin ma ennast kontrolli all), soov alla anda ja käega lüüa. Õnneks ka need viimased stsenaariumid ei läinud täide. Aga täiesti uskumatu, mis tunded mu sees läbi käisid. Silme eest kiskus mustaks ja tahe arvuti vastu lauda virutada oli tõesti suur. See tunne, et sa ei saa hakkama, et sa ei valda teemat ja kõik programmid on sinu vastu, hirm ja õudus läbistas mu keha. Ma arvan, et mu elukaaslane oli üsna ehmunud mind nähes, proovisin talle selgitada, et minu viha on suunatud aine ja töö pihta ja tema ei ole sellega mitte kuidagi seotud.

Sa ei suuda keskenduda, sa ei kontrolli ennast ja su sees on väga suur loobumise tahe – need tunded võtavad su üle võimust ja kui sa lased seda teha, siis võivad olla üsna nukrad tagajärjed. Ma olen kunagi varem vihal lasknud enda üle kontrollida. Ma tean väga hästi mis tunne see on. Ja tegelikul tean ma väga hästi, mis sellel puhul aitab – lihtne öelda, aga tuleb rahulikuks jääda. Teine variant on korraks eemalduda sellest keskkonnast/situatsioonist, mis sinu sees oleva rõhumistunde tekitab. Tee üks paus, hinga rahulikult ja anna endale andeks – reaalsus ei ole alati ideaalsus, aga ideaalsus ei pea olema eesmärk – see on lause, mida ma olen oma õpilastele öelnud, nüüd pean seda iseendale meelde tuletama.

Mis mind aitas? Mind aitaski hetkelise pausi võtmine. Mind aitas mu elukaaslane, kes proovis mu probleemile lahendust leida, endal samal ajal olulised tegevused pooleli. Ma saatsin ta oma tegevusi tegema ja sisendasin endale, et pean sellega ikkagi ise hakkama saama. Järgnevalt küsisin juba abi oma kursakaaslastelt – nagu meile on tihti öeldud – küsi küsimusi, kui sa midagi aru ei saa. Oleme oma kursusega kokku leppinud, et rumalaid küsimusi pole olemas ja kui keegi ka lihtsale asjale lahendust ei leia, siis me ei tee selle põhjal hinnanguid – see on väga suureks abiks ja küsimuste küsimine pole kunagi varem nii kerge olnud.

Mis edasi? Selle situatsiooniga tuletasin endale jälle meelde, milliseks üks olukord ei tohi minna. Kõige olulisem on säilitada rahu ja tasakaal, mine korraks eemale, tee üks paus – need on mõtted, mille väga konkreetselt endaga kaasa võtan. Küsin ka edaspidi kui midagi ei tea või kui midagi jääb segaseks ja kindlasti ei tekita pinget sellega, et minu eesmärgiks peab alati olema ideaalsus. Tuleb endale seada reaalsed eesmärgid, peaasi, et saad latist üle – kui kõrgel see latt on, see on ainult sinu enda otsustada, tähtis on see, et sa ennast mugavalt tunneksid.

Viha, vihkamine, äng, frustratsioon ja kõik sellega kaasnevad tunded tuleb hoida kontrolli all. Vastasel juhul lähebki silme eest mustaks ja sa pead hiljem juba palju hullemate tagajärgedega tegelema. Nagu ütles Karlsson: “Rahu, ainult rahu!” (Astrid Lindgren, “Väikevend ja Karlsson katuselt” 1955).

Forum theatre. The third entry in the reflection diary. 21.10.2020

What?

On the 21^st of October we had our third session of Forum theatre. The class started with mixed emotions and I could already see the enthusiasm narrow down among students. Why was that, I wondered? But as time went on, it was as usual – we forgot the outer world and all the things that were oppressing us, and left our troubles behind the doors of the assembly hall.

Once and again we started with the name and emotion circle. This time you were supposed to say one more word – name one thing, situation or a person who controls you. Then came the games. Week after week I am still amazed by the simplicity of the games and yet they control and change you in ways you could never imagine. Some games are really simple, yet some send your mind to another level. I was really affected by two games particularly – one was the game where eventually rules were turned upside down (go means stop and stop means go, name means clap and clap means name, laugh means cry and cry means laugh) and the other one, where you were supposed to rule the other person with your hand.

There were more than thirty people in the assembly hall – quite a crowd. And our mission is to be in the moment, to see the world through trouble and pain and to put yourself into another person’s shoes. And with all that you mustn’t forget to be polite, not to laugh at other people and no prejudices. The main goal, I think, is to be equal – in this room we are all the same, no matter how much money you have, or if you are famous or not, what you believe in, or what you don’t believe. We are all humans, and that should be enough for every person in the world. Unfortunately, it’s always not enough, for many unknown and known reasons, but in that room, during those hours, we are all in the same level.

These experiences make me feel comfortable, they give me confidence and I don’t have to worry if I look silly or embarrassing. When I attend these sessions, I have no expectations. I am free to think, do and feel whatever I want. And surprisingly this makes me feel free, and my worries disappear for those brief hours.

So what?

These sessions are always meaningful. They are there because of a reason. You might think it’s all fun and games, but some of the games are so manipulating that you might be confused during or after playing. The two games we played this session made me slow down in my thoughts. Like the game where rules are turned upside down. You must act contrary to habit or what you are used to. This shows how our behaviours are automatic, and it’s difficult to control yourself if you are in a new situation. Your behaviour is your habitude, and if you are not willing to learn new things in life, you will always behave the way you are doing it now. You should accept changes, and make yourself free to learn something new every day. And sometimes you do smile when you are actually crying inside, those are the times to accept and knowledge that it’s only natural to ask for guidance.

The second game, the controlling game, was very symbolic to me. It reminded me Harry Potter movies, where there was this Imperius curse.

„The first of the three Unforgivable Curses, Imperius gives the spell-caster total control over their subject. As fake-Moody explains as he demonstrates on a spider:

‘I could make it jump out of the window, drown itself, throw itself down one of your throats…’
Harry Potter and the Goblet of Fire

Those subjected to the Imperius Curse don’t seem aware of what they’re doing while under another person’s control, but imagine how traumatic it would be to look back on actions you made against your will.“ [1]

We all are controlled by the significant other. This can be a person, or social media, politics, religion, family, beliefs, the organisation you work for and so on. Or the other way – you are controlling something or someone. How does that make you feel? Whether you are the controller or the one who is being controlled? I see a lot of mixed emotions. I, myself, felt quite fine in both situations. I wasn’t bothered or confused or angry. I was adjusting with the situation. And that is because in my heart, I know I am a good person. I don’t want to hurt or damage anyone. Yes, we do tend to manipulate with people, but it’s very important that your heart is in the right place, you are not doing that because of greed or pure evil or because you need to achieve something (wealth, position, fame, etc). I cannot say what others were feeling, but being controlled or controlling another person was not a difficult task for me.

As time went on, we did the theatre of the oppressed images and we finished again with the name and emotion circle. Again you were supposed to say one more word – this time it was someone or something you would like to control. My word was people.

Now what?

What have I learned from these sessions? I have learned to forget my emotions and my problems during the class. I have learned to be more confident and to perform in front of other people. What have I discovered? I have discovered that it’s easy to perform in front of strange people when you have agreements and that it’s okay not to speak up.

I wouldn’t do anything differently, even if I could do it all again. Forum theatre sessions are like a trust-sessions to me. I observe and I acknowledge the people around me. We are all equals. I grasp the ideas and games and emotions in that room at that time. I love those people there. They are all individuals. The all have their own thoughts, ideas and values, and if they are willing to share even a dash of their mind(set), then I am a very lucky person.

[1] What is the worst spell from the wizarding world? (May 13th, 2018).
Retrieved from https://www.wizardingworld.com/features/what-is-the-worst-spell-from-the-wizarding-world

Refleksiivne praktika täiskasvanuõppes. Refleksioonipäeviku seitsmes sissekanne 20.10.2020

Minu eelmise nädala mõte on kuulamine või mittekuulamine (selle võib asendada ka süvenemise või mittesüvenemisega). Kui palju on hetki ja olukordi, kus inimesed lihtsalt ei pane tähele. Kui see on viimase kümne aasta süvenev nutiprobleem, siis kuidas selgitada, et ka vanem generatsioon lihtsalt ei kuula?

Ma ei saa siinkohal rääkida konkreetsetest situatsioonidest või ainult ühele kindlale olukorrale tugineda, sest neid on viimasel ajal olnud väga palju. Lisaks mittekuulamisele süveneb ka hoolimatus ja ükskõiksus, seda nii eraelu kui ka ametialaste kohustuste puhul.

Võin mõned näited siiski tuua. Näiteks kui olen sessioonõppe nädala kohta saatnud teate asenduste kohta ja seda tõlgendatakse, et minu tunnid vajavad eraldi asendusõpetajat või jäävad üldse ära, kuigi on olnud eelnev kokkulepe, et õpilased saavad ülesanded distantsilt ja lahendavad need sellel nädalal iseseisvalt.

See tekitab aga minus ebamugavust ja pean hakkama olukorda selgitama ja klaarima. Palju üleliigset tööd, mis oleks võinud olla olemata, sest see info läbib vähemalt kahte inimest, kes on sellest kokkuleppest teadlikud. Kas nad lihtsalt unustasid või ei suutnud ära kasutada elementaarseid lugemisoskusi, see jääb hetkel minu jaoks küsimuseks.

Teine näide on kohe võtta isiklikust pereringist. Kui inimesed saavad teatud perioodide tagant kokku, aga sellel kokkusaamisel puudub igasugune isiklik huvi kellegi tegemiste ja toimetamiste kohta. Jutt keerleb alati selle ümber, kes mida sööb või miks midagi ei sööda. Mõnikord küsitakse – kuidas sul läheb, aga kui küsija huvi poole sinu vastuse pealt hajub ja tema tähelepanu mujale läheb, siis ei ole ka endal motivatsiooni millestki rääkida.

Kuidas olla hea kuulaja? Kuidas süveneda? Kuulamisoskus on üks olulisemaid oskusi, mis aitab sul inimsuhteid hoida ja olla teiste jaoks olemas. Mina tunnen üsna tihti, et mind ei kuulata või minu jutt ei huvita mitte kedagi. See paneb edasi mõtlema, et milleks ma siis üldse räägin kui kedagi ei huvita. Selline situatsioon liigub täiskasvanute eeskujul ka klassiruumi ja mida aeg edasi, seda enam on näha, et ka noored ei jaksa või ei taha sind kuulata, võimle nii palju kui sa soovid.

Mida saaks paremini? Kindlasti ei suuda ma kõiki olukordi kontrollida. Silmast-silma suhtluse puhul tasub ehk rohkem rõhuda, miks kuulamine on oluline või vajadusel teha märkus, et minu jutt on ka oluline ja väärib võimalust. Sellest võib olla kasu lühiajaliselt, aga selleks, et tekiksid harjumused tuleb kuulamist harjutada.

Kuulamine nõuab aega. Me ei tohiks süvenevas nutimaailmas unustada päris elu ja päris kogemusi ja seda tunnet, mis tekib kui sa räägid päris inimesega juttu. Olenemata, mis situatsiooniga on tegu, sa pead alati inimese lõpuni kuulama ja süvenema sellesse, mida ta sulle öelda tahab.

Refleksiivne praktika täiskasvanuõppes. Refleksioonipäeviku kuues sissekanne 12.10.2020

Alustan kirjutamist esmaspäeva õhtul. Nädalad mööduvad kiirelt ja toimetusi muudkui lisandub. Täna ei kasuta ma ühtegi mudelit, sest tundsin eelmisel nädalal ennast kammitsates olevat. Seekord tuginen puhtalt ühele emotsioonile.

5.10.2020 oli õpetajate päev. Päev, millal kogu riik peaks pidutsema ja ülistama kõiki õpetajaid, kes üldse kunagi siin ilmas elanud on. Haridus ei sünni mittemillestki. Hariduseks on vaja haritud inimesi. Selleks, et kedagi harida, peab sul endal olema haridus. Tänased õpilased võivad olla homme meie kõigi õpetajad.

Eelmisel esmaspäeval oli õpetajate päev – päev, mis peaks olema sama oluline kui Vabariigi aastapäev. Päev, mis isegi ei alga suure algustähega. Õpetamise ja õppimise päev. Armastuse ja arusaamise päev. Alguste ja lõppude päev. Kahjuks ei hinnata meie ühiskonnas õpetajaid ega nende panust.

Õpetaja eesmärk eelkõige on sulle uute võimaluste tutvustamine. Uute teadmiste edasi andmine ja mõtlemisvõime arendamine. Õpetajad pühendavad oma elu selleks, et valgustada teisi nii hästi kui nad parasjagu oskavad. Kui maailmas poleks õpetajaid, poleks ka inimkonda.

Minu lemmik tähelepanek õpetajate päevast on järgmine anekdoot:

Püüdis kord õpetaja kalakese kinni.

Selgus aga, et kalake oli kuldne. Ja hakkas kuldkala paluma: „Lase mind lahti! Täidan iga su soovi!!!“

Pikemalt mõtlemata ütles õpetaja talle: „Käi läbi kooli territoorium ja korja kokku kõik puulehed, mis sa leiad; koosta õppetöö ja klassiväliste ürituste töökavad; kogu kokku kõik vajalikud avaldused koos lastevanemate allkirjadega, täida ära klassipäevikud, koosta klassi iseloomustus ja erivajadustega laste iseloomustused ning individuaalsed töökavad; koosta kasvatustöö plaan; vii läbi kõigi laste monitooring ning planeeri ja vii läbi kõik turvalisust tagavad ennetavad tegevused; mõtle läbi, kuidas tagada iga õpilase individuaalne areng, et kindlustada tema edukus, samuti nende eakohane, arengule vastav ja individuaalseid eripärasid arvestav täiendav õppetegevus. See kõik tuleks ära teha septembri esimeses pooles. Hoia silm peal erialasel ja üldpedagoogilisel kirjandusel ja ajakirjandusel, samuti pea silm peal oma blogil ja lehel portaalis, täienda neid regulaarselt. Ja ära unusta iga tund kvaliteetselt ette valmistada. Osale aktiivselt kooli õppekava, kooli arengukava ja ainesektsiooni töögruppides. Lisaks muidugi enesetäienduskursused, innovaatilised tehnoloogiad, uurimistööd, projektid ja konkursid, kogemuste vahetus, avatud tunnid ja ülekoolilised üritused, ainenädalad, integratsioon teiste õppeainetega, koostööd piirkonna koolidega, laupäevakud, laste hammaste kontroll ja vaktsineerimised. Ja ära unusta läbi töötada riiklik õppekava – seda on jälle muudetud!”

Ja vastas kalake pikemalt mõtlemata: „Hakka parem praadima …“

Mina olen õpetaja ja ma pole ilmselt ainus, keda see “naljalugu” väga isiklikult puudutas. Minu organisatsioon ei tunnustanud sellel aastal oma õpetajaid. Kõik, mis me saime, oli HTMi poolt edastatud tervitus kõikidele õpetajatele. Ei ühtegi lilleõit, ei kringlit ega teatriskäiku, ei heakskiitvat patsutust õlale – sa teed head tööd, sind on märgatud, jätka samas vaimus, ilma sinuta poleks meie töö võimalik. Kas te kujutate ette maailma, kus poleks ühtegi õpetajat ega ühtegi kooli?

Ma olen tavaliselt üsna entusiastlik, ka siis kui sinu organisatsioon sulle ka naistepäevaks lilli ei kingi või meeles ei pea. Aga kuskilt läheb piir. Õpetajate alahindamine on üks lihtsamaid tegevusi, mida meie ühiskond praegu välja näitab. Ilmselgelt olen ma pettunud – nii oma organisatsioonis, nii ühiskonnas kui ka oma õpilastes. Väärtuseid tuleb osata luua ja hoida. Kas see tähendab seda, et mina olen ebaõnnestunud? Kas see on minu tegemata töö? Kas peaksin eelkõige pettunud olema iseendas?

Need on küsimused, mis jäävadki kummitama. Süütunne jääbki kummitama. Need tunded jäävadki kummitama. Kas tõesti on korra aastas “aitäh” öelda liiga palju?

Refleksiivne praktika täiskasvanuõppes. Refleksioonipäeviku viies sissekanne 05.10.2020

Jätkan reflektsioonipäeviku sissekandeid seekord juba konkreetse mudeliga, milleks on Gibbsi reflektsioonimudel. Mudeli sisuks on kirjeldada situatsiooni kuue erineva sammu abil. Need sammud on järgmised: kirjeldus, tunded, hindamine, analüüs, järeldus ja tegevusplaan.

Eelmise nädala kolmapäeval toimus meil koolis Fotoring, mille juhendaja ma ise olen. Fotoringi raames oli mul külla kutsutud üks tuntud eesti fotograaf, kes rääkis oma tööst ning näitaks ka pilte. Olin valmistanud ette ka mõned küsimused, et vestlusring põnevamalt kulgeks ja kõik vajalikud teemad saaksid kajastatud. Fotoringis osales seitse õpilast, kes tulid fotograafi kuulama.

Fotoringi toimumise ajal valdasid mind erinevad tunded. Ma olin elevil, põnevil, rõõmus, entusiastlik, tänulik ja samas ka pettunud. Elevil ja põnevil olin ma seetõttu, et külla tuli inimene väljast poolt maja, kes on oma valdkonna spetsialist ja oskab sellest ka põnevalt rääkida. Rõõmus ja entusiastlik seetõttu, et selline sündmus üldse sai toimuda ning tänulik fotograafile, kes üldse oli nõus kohale tulema. Ja pettunud olin ma eelkõige õpilastes, kellest osad, kes lubasid, ei tulnud kohale ning õpilaste aktiivsus oli üldse üsna madal.

Vestlusring oli väga toredalt planeeritud ja sellega seoses läks kõik väga edukalt. Fotograaf oli ise juba varakult kohal ning saime asjad õigeks ajaks paika sätitud. Õpilased olid ka õigel ajal kohal ning käitusid väga viisakalt – kuulasid, vajadusel küsisid küsimusi ning olid üsna tagasihoidlikud. Ainus, mis õpilastega seoses kohe välja lööb on nende emotsioonid (või siis emotsioonitus). Nad kuulavad ja vaatavad sulle terve aja tuima ning loiu näoga otsa ning peale kohtumist tulevad su juurde ja ütlevad rõõmsalt, et see oli väga põnev kohtumine ja neile väga meeldis. Väga raske on nende emotsioonidest üldse aru saada.

Vestlusring õnnestus kindlasti seetõttu, et see oli varakult organiseeritud ja paika pandud. Mis ei õnnestunud nii väga oli õpilaste osavõtt. Ma ei oska öelda, kas see võib olla seoses koroonapiirangute või hirmuga, siiski meie koolis ei ole veel teadaolevalt ühtegi inimest viirusesse nakatunud. Mõned osalejad, kes olid avaldanud soovi tulla, ei ilmunud kohale ja minu kurvastuseks ei andnud ka oma mittetulemisest teada. Kas see võib olla tänapäeva mood – tahan lähen, tahan ei lähe (ka Facebookis saab märkida kõikidele sündmustele, et oled huvitatud, aga kohale lõpuks ikka ei lähe). Vähene osavõtt ja oma tegude eest mittevastutamine tunduvad olevat praeguse ajastu märksõnad.

Mida oleks saanud teistmoodi teha? Kindlasti oleksin saanud veel varasemalt sündmust reklaamima hakata. Kahjuks liiga palju oma energiat ei tasu kõikide asjade peale kulutada ja mõnikord peab lihtsalt leppima sellega ja mõtlema, kas üldse tasub selliseid sündmuseid organiseerida, kui huvi on nii väike. Sündmus iseenesest oli edukas, lihtsalt sihtgruppi oli vähe.

Kokkuvõtteks võin öelda, et kindlasti plaanin selliseid sündmuseid veel korraldada. Vaatlen ja analüüsin toimuvaid sündmusi ning kui aktiivne on edaspidi osavõtt, et teaksin, kas jätkata selliste seeriatega või mitte. Praegusel hetkel võiksid inimesed just ära kasutada seda, et veel on võimalus kuskil käia ja üritustest osa võtta. Võib-olla lähme varsti uuesti karantiini ja siis pannakse kogu maailm jälle lukku. Loodetavasti selliste sündmuste korraldamine ikkagi tõstab õpilastes motivatsiooni rohkem nendest osa võtta.

Foorumteater. Refleksioonipäeviku teine sissekanne. 23.09.2020

Eelmisel nädalal toimus foorumteatri teine kohtumine. Enamus osalejatega olime juba omavahel tuttavad, aga olid ka mõned uued näod, kelle hulgas olid ka mõned välismaalased, mistõttu toimuvad edaspidi foorumteatri kohtumised inglise keeles. Seekord anti meile ette konkreetne mudel, mille põhjal reflektsiooni kirjutada, nii et minu kirjutis siin on rohkem kammitsetud ja ma ei ole kirjutades nii vaba, kui tahaksin olla.

Foorumteatri kohtumistel osalevad erinevate erialade tudengid ning selle eesmärgiks on ühiskonnakriitiliste teemade käsitlemine vabas ja meeleolukas keskkonnas. Ka tõsiseid asju tuleb võtta läbi huumori. Igal inimesel on omad mõtted ja vaatenurgad ning meie ideeks on tutvuda teiste seisukohtadega ise vahele segamata ja nad esiteks ära kuulates. Tundides ei anta hinnanguid ega ei naerda üksteise üle, kui naerdakse, siis tehakse seda koos.

Mäletan, et tundsin ennast tollel päeval jälle halvasti. Mingil põhjuselt oli mul taaskord peavalu (hakkan vaikselt arvama, et süüdi on täiskuu). Kuna seekordne tund toimus inglise keeles, siis oli raske kõigest aru saada ja mõtlesin päris konkreetselt, et nende erinevate teemade juures oleks palju mugavam kui saaksime seda teha oma emakeeles. Seekord oli ka esimene kord kus jätsin ühe „mängu“ mängimata – mängu, kus pidi teisi inimesi katsuma erinevatest kohtadest ja samal ajal enda kehaosi kaitstes, et keegi sind ei katsuks. See mäng tekitas minus ebamugavust ja segadust. Õnneks on meil selle kohta kokkulepe – nii kui midagi on sinu jaoks ebamugav, on sul õigus nö ringist välja astuda.

Kuna nüüd on juba üle nädala foorumteatri tunnist möödas, siis on ka natuke raske meenutada, mida me täpselt tegime, aga suur osa tundide rõhust läks füüsiliste piltide loomisele, mis tähendab seda, et ringi keskele läksid kolm tegelast – üks protagonist (kangelane), üks antagonist (lõhkuja) ja üks vaatleja, kes ei tohtinud sekkuda.

Nende piltide loomine oli minu meelest väga kõnekas ja mida rohkem pilte sai loodud, seda paremini hakkasid nad välja tulema. Ülesandeks oli näidata sama pilti ka 30 sekundit varem ja 30 sekundit hiljem. Enne kui tegime pausi sekkusin ise ka pildi tegemisse. Just seetõttu, et mu pea lõhkus ja tahtsin hetkeks pausile minna. Minu roll pildis oli olla lõhkuja ja kuidas ma lõhkusin – ma näitasin keskmist sõrme. Mulle tavaliselt ei ole meeldinud esineda ja teiste inimeste ees ennast absurdse külje alt näidata, aga seekord tundsin ennast mugavalt ja ka minu peavalu ärgitas mind kõigi ees keskmist sõrme näitama.

Kindlasti nagu eelnevalt mainitud, tundsin ennast seekord natuke ebamugavamalt ja ei saanud olla päris sama vabas olekus kui esimesel tunnil ja seda seoses keele vahetamisega. Emakeeles sellise meediumi läbimine tundub minu jaoks palju loomulikum ja lihtsam. Vähemalt oli võimalus endale väljakutseid esitada, sest inglise keel ei ole minu jaoks takistus. Siiani on mulle foorumteater väga meeldinud ning kindlasti arvan, et selline õppevorm võiks ühiskonnas iga paari aasta tagant kohustuslik olla. See mitte ei aita luua erinevate inimestega kontakti, vaid aitab ka näha nende ideid ja mõtteid teise nurga alt ning nendest paremini aru saada. Eriti siis kui ei toimu hinnangute andmist ning vahele segamist. Arvan, et meie grupp on seetõttu ka väga tubli, sest siiani on kõik suutnud väga hästi nendest lubadustest kinni pidada.

Mida ma võiksin sellest kõigest järeldada? Minu järeldus ongi see sama, et rohkem inimesi peaksid sellist õppemeetodit proovima. See kindlasti ei pruugi paljudele sobida, aga kui sa lähed ise juba sellise suhtumisega, et annan endast parima ja tuleb, mis tuleb ja olen avatud erinevatele võimalustele, siis on foorumteatri kogemus minu meelest ainult positiivne. Mõtlesin ka selle peale, et äkki võiksin kunagi ka ise proovida foorumteatri meetodit (ajendi sain foorumteatri koolituse kuulutusest). Kindlasti ma jätan selle variandi endale meelde, sest foorumteater paneb sind teistmoodi asjadele otsa vaatama ja teistmoodi mõtlema, ma ei näe kuidagi, mis selles saaks halba olla. Kindlasti mõned mängud teeksin ise teistmoodi, kuna ma ei armasta väga seda, et võõrad inimesed mind katsuksid või vastupidi. Aga senikaua kuni on võimalus nendest mängudest kõrvale astuda, tunnen ma ennast endiselt hästi.

Järgmistel kordadel ei plaani ma midagi teistmoodi teha kui siiani teinud olen. Nagu sai öeldud – ma võtan kõik kogemused positiivselt vastu ja ei hakka hinnanguid andma või mõtlema, et sellel kõigel ei ole mõtet. Sellel kõigel on mõte. Ja ma saan ennast nende tundide ajal tunda piisavalt mugavalt, et astuda inimeste ringi ja näidata neile keskmist sõrme kui selleks peaks vajadus olema. Siiamaani on foorumteatri kogemus mulle pigem juurde andnud kui midagi ära võtnud. Väga hästi jäi mulle meelde eelmise korra „ära kuulamine“ – selleks, et kuulda midagi uut, selleks peab ise vaikima ehk enda mõtteid välja öeldes ei õpi ma midagi uut. Ja ma tahan õppida uusi asju. Ja seda ma teengi foorumteatris.