Argised muremõtted eemale ei taandu
Vahel on olla nii raske
Eile, täna, homme – mis sest enam?

Kui kord lennukid ei maandu
Kui kõik vastutulijad on võõrad
Kui ühiskond sulgeb end piiride rüppe

Palun ainult hingata mul laske
Kas maailm on tulevikus kenam?
Mis sest enam?

Koroonaviiruse ajastu on meie mõttemaailmad saasi ajanud. Peale selle on meie ühiskond sassi aetud. Peale selle on meie tegemised, mõtted ja tunded sassi aetud. Ja peale selle on meie käitumismustrid sassi aetud. Kas tulevikus on võimalik ilma maskita elada? Kas mul on võimalus oma lähedasi näha ja süümepiinadeta kallistada? Kas mul on piisavalt finantse, et see kõik üle elada või koorman ennast stressi all ja lõhken suurest pingest? Miks mul ei ole võimalust valida hommikul kaua magamist? Miks mul ei ole võimalik valida vabadust oma tegemiste üle? Ma ei saa vabalt hingata, ma ei saa vabalt olla. Tahaks ka võtta vahe-aasta ja lihtsalt olla. Loomingu sees. Muretsemata homse pärast – kust ma süüa saan, kes mu arveid maksab. Kes vastutab minu vaimse tasakaalu eest? Kes vastutab minu sõltumatuse eest? Kui tunnengi, et hakkan õide puhkema, siis pole mul kasvuruumi ja ma närbun koorma all, mida ühiskond mul kanda käseb.

————————————————————————-

Tööstushooneis juttu keegi ei aja
On vaikusetundide aeg
Töö käib kohusetundest, igal ajal
Hingatagi pole enam ruumi

Ole kes oled, aga siia pole sul enam asja
Meil on kuningas, kes mängu juhib
Ja etturid, nemad on ammu maha mängitud

Tööstushooneis juttu on aina vähem
Sõnu polegi vaja, töö käib täies hoos
Suured numbrid, suured tänusõnad
Masinail, kel seda tänu kuulda pole vaja

Mis tunne on nutta?
Mis tunne on naerda?
Mis on rõõm või ükskõiksus
või kurbus või kadedus?
Ma neid sõnu tunnen,
oskan käänata,
lausessegi siduda.
Aga mis tunne see päriselt on?
Küsis üks masin teiselt.

Kuhu kadusid inimesed? Aeg on justkui jäänud seisma. Mäng on väikese inimese töö. Töö on suure inimese töö. Töö on leib, töö on kodu, töö on perekond. Töö toob leiva lauale. Kui pole tööd, pole leiba, pole kodu, pole perekonda. Me kõik unistame helgemast homsest ja tahaksime teha seda, mis meile meeldib, aga kui pole tööd, siis pole elu. Kes maksab kinni meie elu?