Kes maksab kinni meie elu?

Argised muremõtted eemale ei taandu
Vahel on olla nii raske
Eile, täna, homme – mis sest enam?

Kui kord lennukid ei maandu
Kui kõik vastutulijad on võõrad
Kui ühiskond sulgeb end piiride rüppe

Palun ainult hingata mul laske
Kas maailm on tulevikus kenam?
Mis sest enam?

Koroonaviiruse ajastu on meie mõttemaailmad saasi ajanud. Peale selle on meie ühiskond sassi aetud. Peale selle on meie tegemised, mõtted ja tunded sassi aetud. Ja peale selle on meie käitumismustrid sassi aetud. Kas tulevikus on võimalik ilma maskita elada? Kas mul on võimalus oma lähedasi näha ja süümepiinadeta kallistada? Kas mul on piisavalt finantse, et see kõik üle elada või koorman ennast stressi all ja lõhken suurest pingest? Miks mul ei ole võimalust valida hommikul kaua magamist? Miks mul ei ole võimalik valida vabadust oma tegemiste üle? Ma ei saa vabalt hingata, ma ei saa vabalt olla. Tahaks ka võtta vahe-aasta ja lihtsalt olla. Loomingu sees. Muretsemata homse pärast – kust ma süüa saan, kes mu arveid maksab. Kes vastutab minu vaimse tasakaalu eest? Kes vastutab minu sõltumatuse eest? Kui tunnengi, et hakkan õide puhkema, siis pole mul kasvuruumi ja ma närbun koorma all, mida ühiskond mul kanda käseb.

————————————————————————-

Tööstushooneis juttu keegi ei aja
On vaikusetundide aeg
Töö käib kohusetundest, igal ajal
Hingatagi pole enam ruumi

Ole kes oled, aga siia pole sul enam asja
Meil on kuningas, kes mängu juhib
Ja etturid, nemad on ammu maha mängitud

Tööstushooneis juttu on aina vähem
Sõnu polegi vaja, töö käib täies hoos
Suured numbrid, suured tänusõnad
Masinail, kel seda tänu kuulda pole vaja

Mis tunne on nutta?
Mis tunne on naerda?
Mis on rõõm või ükskõiksus
või kurbus või kadedus?
Ma neid sõnu tunnen,
oskan käänata,
lausessegi siduda.
Aga mis tunne see päriselt on?
Küsis üks masin teiselt.

Kuhu kadusid inimesed? Aeg on justkui jäänud seisma. Mäng on väikese inimese töö. Töö on suure inimese töö. Töö on leib, töö on kodu, töö on perekond. Töö toob leiva lauale. Kui pole tööd, pole leiba, pole kodu, pole perekonda. Me kõik unistame helgemast homsest ja tahaksime teha seda, mis meile meeldib, aga kui pole tööd, siis pole elu. Kes maksab kinni meie elu?

Lugude jutustamine ehk narratiivide loomine – kust see tuleb?

Lugusid ei ole lihtne jutustada, mõnel tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt ja leidub ka neid, kes seda üldse oluliseks ei pea. Aga miks on lugude jutustamine oluline?

Me kogeme oma elus läbi erinevaid sündmusi, meid tabavad erinevad tunded ja emotsioonid. Ja see muudab midagi sinu sees. Mind on alati paelunud väljend – ma ei ole täna see, kes ma olin eile. Millest saab järeldada – ma ei ole homme see, kes ma olen täna. Kogemused rikastavad, muudavad ja kasvatavad meid. Võid mõelda endast kui heast veinist, mis aja jooksul aina paremaks muutub.

Meid mõjutab kõik see, mis on meie ümber. Me näeme ja tunnetame maailma hoopis erinevalt. Seda mõjutab keskkond, mis sind ümbritseb ja ka inimesed, kellega suhtled. Ma olen alati oluliseks pidanud erinevate artistide töid ja tegemisi. Kui sa kujutad ette sõna artist, siis eesti ja inglise keeles on sellel sõnal hoopis erinev tähendus. Eesti keeles on minu jaoks artist kui esineja, inglise keeles aga kui looja. Seega lähtun edaspidi sõna artist kasutades inglise keelset tähendust.

Artist on keegi, kes loob oma ihu ja hingega midagi, mida ei ole võimalik muul moel väljendada. Olgu see siis kirjanduslik teos, graafika, maal, skulptuur, foto, kudum, heliteos, kinofilm, lavastus, häppening või performance. Kui palju üldse on artistid meie kultuuriruumis (siinkohal võid ise mõelda, kas pelgalt Eestis või kogu maailmas) hinnatud? Kas pead ennast artistiks? Kas tunned ennast piisavalt väärtustatuna? Kas sind on märgatud?

Märkamise kohapealt ma üldse mitte ei kahtle, kuigi mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub teiste hulgast silmapaistmine. Maailmas on aina rohkem inimesi, piirid on lahti ja kogu seda loomingut ära tarbida on lihtsalt võimatu. Ma arvan, et enne kriisi ja eriolukorda ei pandud artiste niivõrd palju tähele kui seda tehakse nüüd. Kas kujutad ette maailma, kus ei ole ühtegi kirjanikku, pole ühtegi teost, pole kunsti ega lavastusi? Minu arvates on looming inimkonnale sama oluline kui teaduse ja tehnoloogia arendamine.

Siiski me teame kõik, et loominguga saavutavad oma eluajal kuulsuse vaid mõned üksikud artistid. Külmetav kunstnik on kõigile tuttav väljend. Paljud loomeinimesed saavutavad kuulsuse alles peale oma surma. Kuidas on maailmas juhtunud nii, et väärtustame kõike alles siis kui see on kadunud? Ja miks tahetakse loomingut kätte saada võimalikult odava hinna eest? Kas see on see kultuuriruum kus sina tahaksid loomeisikuna olla?

Me elame pidevas muutuvas maailmas, kus aina enam tähtsust kogub kõik, mis algab sõnaga digi(taalne). Kõik peab olema ühe klikiga kättesaadav. Enam ei ole vaja kuskile kohale minna, sest virtuaalselt on kõik võimalik. Milleks katsuda, tunda, näha, vaadelda, mõtiskleda või omada loomingut? Kui mina käisin põhikoolis, siis pidin selgeks õppima 100 maalikunstnikku ja nende töid peast teadma, ma pidin kuulamise pealt nimetama helilooja nime ja teadma peast erinevate luuletajate luuletusi. Muusika omamiseks tuli seda osta, alguses kassette, siis cd-plaate ja need olid hirmus kallid. Kui raamatut ei jaksanud osta, siis laenutasid selle raamatukogust. Google’i asemel olid entsüklopeediad ja kogu vajalik informatsioon tuli käsitsi ümber kirjutada. Helistamiseks oli lauatelefon, mõnel isegi naabriga kahe peale, et kulusid kokku hoida. Elu toimis rahulikus tempos ja kui tahtsid midagi/kedagi näha, siis tuli selleks kohale minna.

On uskumatu mõelda, milline hiiglaslik muutus on toimunud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Täna saab kõike teha ja vaadata kodust lahkumata. Virtuaaltuurid, virtuaalgiidid, Spotify, Netflix, Youtube, Google, Amazon, Ebay, Twitter, Facebook ja seda nimekirja saaks jätkata veel väga pikalt. Sa ei pea isegi enam teksti lugema, sest selle võib robot sulle ette lugeda. Väärtused hakkavad langema. Infot on nii palju, et keegi ei jaksa ega viitsi enam süveneda. Kõik on enda meelest eksperdid. Kui omad peegelkaamerat oled kohe professionaalne fotograaf. Kui oled juutuuber, siis oled kohe dokumentalist. Ja kui situd purki, siis oled maailmakuulus kunstnik.

Enne seda võiks aga natuke mõelda, süüvida rohkem enda sisse ja leida end üles. Miks on inimestel hobid? Sest hobi on miski, mis hoiab sinu vaimu tervena kui palgatöö sinu hinge ei toida. Loomisinstinkt ja tahe on seotud sellega, kui sa enam üldse teisiti ei saa. Sa kirjutad, sest vastasel juhul põleksid sõnad su sees tuhaks. Sa joonistad, sest muul viisil ei saa sa oma mõtteid väljendada. Sa teed filmi, sest sa teisiti ei oska. Sa lood oma kätega, sest su käed ei suuda rahulikult paigal olla. Looming on miski, mille sa pead enda seest välja saama, sest vastasel juhul jäävad need mõtted igaveseks sinu sisse kummitama. Õnn on see kui sinu loomingust saab su elukutse. Ja kui su looming on hästi õnnestunud, siis 500 aastat hiljem mõtlevad inimesed ikka selle peale, miks Mona Lisa naeratab.

See tähendab seda, et sinu lool peab olema hea vundament. Kui vundament on hästi laotud, siis püsib ka sinu looming aastasadu inimeste meelel ja keelel. Mida see sinu jaoks tähendab? Esiteks ausust iseenda ja teiste vastu. Teiseks väga põhjalikku ettevalmistust. Ja kolmandaks sul peab olema suur kirg ja tahe oma töö lõpule viia.

Alustama pead sellest, et oled uudishimulik. Sa tunned huvi teiste tööde vastu. Sa ammutad sealt inspiratsiooni ja oled samas mõjutatud autori tööst. Sinu tulevased mõtted, ideed ja tööd on seotud sind mõjutanud artistidega. Olgu selleks siis kirjandus, film, muusika, kunst või lavastus. Hoia neid mõjusid enda lähedal ja pöördu nende juurde tagasi igal võimalikul hetkel.

Selleks on paar head erinevat võimalust. Digitaalne inspiratsiooni kaustasüsteem või füüsilisel kujul inspiratsiooni kogumik. Digitaalne versioon võiks välja näha järgmine – iga kord kui külastad näitust, loed, vaatad, kuulad – salvestad oma lemmiku digitaalsel kujul (foto, helisalvestus, screenshot, kopeerid teksti) ning dokumenteerid ta oma arvutisse ühte kausta (lõpuks võib sul tekkida väga mahukas kaustasüsteem) ja sul on alati võimalus oma lemmikuid uuesti üle vaadata. Teine ja natuke parem variant on füüsilisel kujul kogumik. Sa lood oma loomepäeviku või -kogumiku. Kirjutad sinna mõtteid, kleebid pilte, joonistad ise juurde, kujundad kogu materjali oma lemmikutest füüsilisel kujul.

Miks on füüsiline parem kui digitaalne? Sest oma kätega loodud kogumikku saad sa alati endaga kaasas kanda, sa saad seda muuta, panna juurde enda ideid ja mõtteid ning kui digitaalse versiooniga peaks midagi juhtuma (arvuti otsustab sinu teadmata jalutama minna või hoopis pillid kotti panna), siis on su inspiratsiooniallikas endiselt sinuga olemas.

Võttes erinevate artistide mõtted ja loomingud ning lisades sinna enda omad, saad sa luua midagi täiesti uut ning lood iseendale unikaalse käekirja.

Looming ja vabadus.

Me kipume oletama, et mõnel inimesel õnnestub kõik väga hästi ja seda kohe esimesel korral, aga tihtipeale jäävad tahaplaanile raskused, mis loomeprotsessiga kaasas käivad. Esimene kord ei tee mind kohe eksperdiks. Selleks, et läbi lüüa pead sa katsetama, proovima, sellel teel ebaõnnestuma ja mitte alla andma, vajadusel oma töö ümber tegema, kriitiliselt mõtlema, mis sobib ja mis ei sobi, analüüsima, põhjendama, katsetama ja ka ise arenema.

Milleks on minu sõnu kellelegi vaja? Miks minu foto peaks olema parem kui need, mis on juba tänaseks tehtud? Miks, miks, miks? Need küsimused kummitavad kindlasti paljusid – milleks üldse luua kui kõik tundub olevat tänaseks juba loodud? See tunne on ekslik.

Inimene peab looma, see lihtsalt on tema loomuses. Loomingus peitub jõud ja tasakaal, samuti peituvad seal sinu hirmud, rõõmud, mured ja avastused. Looming vabastab su mõtted ja tunded, vabaneb valu ja vabaned sina ise.

Mõtted nagu “ma ei kõlba kuskile” ja “kõik on juba loodud” piiravad su pisikese ringi sisse, tekitavad sundmõtteid ja loomingust loobumist. Aga vaim tahab areneda, vaim tahab kasvada, vaim tahab luua. Ära keela endale kasvamist, arenemist ja loomist. Lase vaim vabaks ja vaata, mis juhtub. Ole avatud, ära muretse, vastasel juhul jäädki ringlema oma pisikese ringi sisse ja sa ei mõista, et tegelikult oled sina ise oma loomevabaduse takistaja.

tulista mind/shoot me

Kõik tahavad koguaeg sõdida. Kõik on valmis. Püssid käes. Teeme selle mängu veel põnevamaks. Kõik on vinnastatud, kummid pingul, meeled karged ja mõtted sünged, vihased. Anna tulla, lase mind. Ma lasen vastu.

Püssid palgel, relvad käes, nuga vööl, nuiad peos, käed löögivalmis, jalad peksmas. Kõik on valmis. Sõda!

Juba väikesest peale õpetame oma poegi sõdima, õpetame neid võitlema, õpetame neid mitte nutma, õpetame, et kõik muu on nõrkadele. Õpetame neile jõhkrusi, solvamist, ebavõrdset käitumist. Õpetame neid olema parimad. Ja siis saadame nad sõtta.

Millal sa viimati lihtsalt hingasid ja ennast vabana tundsid?

—————————————————————————————————

Everyone wants to fight. Everyone is always ready. Gun in your hand. Let’s take this game even further. Everything is charged, everything is tight, let your mind be harsh and your thoughts deep and angry. Give it a go, shoot me. I will shoot you back.

Your gun has a target, weapons are in your hand, knife on your belt, you have your sticks, you are ready to punch and kick. Everything is ready. It is the War!

We teach our sons to fight, we teach them to destroy, we tell them not to cry, we teach them not to be weak. We teach them brutality, we teach them insults, we tell them there is no equality. They must be the best. And then we send them to the War.

When was the last time you just took a breath and felt the freedom?

Miks sa nii tegid?

Ma olen terve elu elanud hirmus. Või hirmul. Või millegi suure ootel, mis kunagi ei saabu. Miks ta ei saabu? Sest ma ei julge.

Teiste tähelepanu, heakskiit, positiivne kommentaar hoiavad mind tagasi. Aga mis juhtub siis kui tähelepanu ei tulegi? Mis juhtub siis kui heakskiit asendub laimamisega? Mis juhtub kui midagi positiivset ei olegi? Ja see hoiab mind tagasi.

Ma olen siiani täiesti võimetu midagi tegema. Ma ei julge teha ühtegi sammu, sest hirm komistamise ees on liiga suur. Isegi mitte pelgalt komistamise, vaid kukkumise ja suure hooga auku lendamise ees. Hirm on midagi, mis hoiab meid tagasi. Hoiab meid tegemast asju, millest võiksid sündida suured toed.

Kas ma ei ela mitte iseenda elu? Kas ma ei tee asju iseenda jaoks? Milleks siis karta? Ma ei kirjuta ühtegi rida, sest ma kardan kedagi haavata. Ma ei postita ühtegi fotot, sest nii kui nii teised teevad paremini või on selline juba varem tehtud. Ma käin teiste sammudes, ma kõnnin teiste ehitatud teedel, ma elan teiste reeglite järgi. Kuigi ma peaksin looma iseenda reeglid, iseenda nõudmised, iseenda tingimused. Elades iseenda elu kellegi teise seaduste ja tegemiste ja tahete järgi, loobud sa olemas sina ise. Sellel hetkel sind enam ei eksisteeri. Sa oled allutatud võimule. Sa teed täpselt nii nagu öeldakse, nagu kästakse, nagu sunnitakse. Ja sellel hetkel kaotad sa oma vabaduse.

Vabadus, armastus, hingamine ja elamine. Sa ei pea olema parim, aga enne ei ole sa mittekeegi kui sa ei alusta. Vabadus olla sina ise. Armastus iseenda vastu. Vabastav hingamine. Elamine iseenda elu. Siit alates raputa ennast vabaks. Loo omad reeglid. Loo oma elu. Loo iseend ja ära võta seda kunagi iseenesestmõistetavalt.

visuaalne identiteet/visual identity

Visuaalsel vaatlusel ei ole teil mitte midagi viga. Midagi ei ole paistes. Midagi ei ole murtud. Midagi ei veritse. Võtke ennast nüüd kokku ja minge tööle tagasi. Ärge kujutage endale ette asju, mida ei ole olemas. Kui inimene on haige, siis peab ta ka haige välja nägema. Kas tal on siis köha või nohu, palavik ja liigne higistamine, äärmisel juhul näost valge. Ärge nüüd teeselge. Kui teil midagi ka oleks, siis oleks seda kohe näha. Teie puhul aga, ei näe ma mitte midagi.

Mis jutt see on – mingit sellist asja nagu ärevus, depressioon, hingehaavad, ülitundlikkus, emotsionaalsus kasvõi kõhu- või seljavalu – selliseid asju ei ole olemas. Vaadake ometi ennast. Vaadake kohe hoolega. Teil ei ole absoluutselt mitte midagi viga.

Aga kui su hing on puruks kistud. Kui su vaim on murtud. Kui oled läbipõlenud. Kui oled hirmul ja ei suuda hingata. Kui su kõht valutab, aga sa ei hoia sellest kahe käega kinni ja ei tee koledat nägu. Siis sellest ometigi ei piisa. Võta ennast kokku. Ära muretse, siin pole mitte midagi hirmsat. Mine ja tee ära see asi. Me ju ometi maksame sulle selle eest. Ära vingu ja tee oma tööd. Hoia suu kinni.

See kõik lõppeb ühel päeval täiesti kuulsusetult. Stress, pinge ja ärevus murravad su maha ja sa süüdistad ikka iseennast. Sa ei saanud hakkama. Sa mõtlesid liiga palju. Sa tegid liiga palju. Sa andsid endast liiga palju. Sa vedasid kõiki alt. Aga pea meeles! Visuaalsel vaatlusel ei ole sul mitte midagi viga. Sa pead ennast lihtsalt kokku võtma. Nõrk oled!

Alati on vaja kellelegi midagi tõestada. Ka seekord, ära sa seda unusta. Sest kõik teised teavad paremini. Nad ju näevad sind. Nad ju saavad aru, mis sinuga toimub. Sa leiad pidevalt vabandusi, et etteantud asju mitte teha. Sa oled laisk. Ja sa peaksid tänulik olema, et nad sulle üleüldse võimaluse andnud on.

Maha ja 20 kätekõverdust! Ja ei mingit juttu et sa ei jaksa. Hakkad jaksama. Sa oled lihtsalt nõrk. Ja nõrkasid me ei salli. Vasak pool, sammu-marss. Üks-kaks-kolm-neli-üks-kaks-kolm-neli. Misasja? Sa ei taha ometigi öelda, et see 50-kilone seljakott on sinu jaoks liiga raske? Vait ja kõnni edasi. Ma ei taha mitte üht sõna ka enam kuulda.

Natuke veel. Pea vastu – proovid vaikselt ennast motiveerida. Ainult see üks kord veel, siis on kõik. Siis ma tulen ära, siis mulle aitab. Ja mitte kunagi ei lase ma kellelgi endale liiga teha. Nüüd on kõik – ütleb hääl su peas. Kuni järgmise korrani – naerab teine hääl. Sest visuaalsel vaatlusel ei ole sul endiselt mitte midagi viga. Keegi ei usu sind. Mitte keegi. Mitte kunagi. Nii et sellel pole absoluutselt mõtet. Löö kulpi ja teeni edasi. Ja kui sa vahepeal proovidki alla vanduda, siis ma luban, et tuletan sulle igal võimalikul hetkel sinu nõrkust meelde. Ainult tugevad jäävad ellu, ega sa ometi mõni allaandja pole?

Ja siis sa lähed koju ja mõtled – neil oli vist õigus, mul ei ole ju ometigi midagi viga.

—————————————————————————————————

Visually there is nothing wrong with you. Nothing is swollen. Nothing is broken. Nothing is bleeding. Get yourself together and go back to work. Do not imagine things that are not there. If one is sick then one must look sick. Whether (s)he has a cold, a fever or excessive sweating, nor atleast (s)he is pale. Do not act out. If there would be something wrong with you, it would be visible. But with you – I see nothing.

What the hell are you talking about – there is no such thing as anxciety, depression, pain in your soul, overly sensitive, emotional or even as simple as stomach or a back pain – these things do not excist. Look at yourself. Look really carefully. There is absolutely nothing wrong with you.

But what if your soul is crushed. Your spirit has been broken. If you are burned. If you are scared and cannot breathe. If your stomach aches, but you are not making faces and screaming out of pain. This is not enough. Put yourself together. Do not worry, there isn’t anything to be scared of. Just go and do it. After all we are paying you. So quit whining and do your job. Keep your mouth shut.

And then one day you will not be famous. The stress, the pressure and anxciety will brake you down and you are still to blame. You failed. You were overthinking. You were overdoing. You gave your best. Yet you let everyone down. But remember! Visually you are fine. Just get your act together. You are just weak.

You must always prove something. Every time, do not forget. Because everyone else knows better. Everyone else can see you better. Everyone else knows what is happening to you. You have too many excuses for not doing things. You are just lazy. And you should just be thankful that you have so many opportunities.

Get down and give me twenty! I do not want to hear that you can’t. Sure you can. You are just weak. But we don’t like weak. Left-side, march. One-two-three-four-one-two-three-four. Say again? You are not telling me that this 50-kg backpack is too heavy for you? Shut up and keep on walking. Not a single complaint anymore.

Just a little bit more. Hang on – you are trying to motivate yourself. Just this one last time, then I’ll stop. Then I will leave, then I’ll have enough. And never again I will let myself be bullied again. This is it – says the voice in your head. Until the next time – laughs another voice. Because, remember, visually there is nothing wrong with you. Nobody believes you. Never. So there is absolutely no point. Just obey and serve. And if you ever should try to quit, then I’ll promise you to remind you in every step of the way, that you are weak. Only the strongest will survive, you are not a quitter I assume.

And then you go home and wonder – I think they were right, there is absolutely nothing wrong with me.