Eile oli pühapäev – see päev, kui ma pidin kirjutama uue reflektsioonipäeviku sissekande. Ma avastasin südaöö paiku voodis lamades, et unustasin sissekande teha. Seega teen seda täna, esmaspäeval.

Möödunud nädal läks nii kiirelt, et raske on seda isegi meenutada. Me saime ka erinevaid reflekteerimise meetodeid, aga tunnen siiani, et vaba kirjutamine sobib mulle hetkel kõige enam. Ma proovin järgmistel nädalal ka mudelid ette võtta ning proovida nende põhjal päevikut täita.

Saan väga hästi aru, et töö kõrvalt koolis käimine võib tunduda hoomatav, aga tegelikult on koolinädal selle võrra pingelisem. Kui olen sessil, siis mõtlen pidevalt, kas ikka saatsin õpilastele vajaliku info ja ega ma ometi midagi ära pole unustanud. Õnneks loengute ajal on natuke kergem, sa unustad ära välismaailma ja keskendud sellele, mis parasjagu teemaks on (muidugi see kehtib ainult interaktiivsete loengute ajal).

Tähendab ma tundsin ennast, või õigemini siiani tunnen, natuke nagu lõhestunud isiksus. Minu eriala on fotograafia ja ma õpin andragoogikat. Siin pole ju mitte midagi imelikku. Samas ma ei ole osanud või tahtnud oma põhieriala hetkel siduda oma õpingutega. Kuigi see on just see, mida ma peaksin tegema. Ma usun, et minu reflektsioonid on siiani üsna laialivalguvad, sest ma ei suuda võtta konkreetset teemat ja siis kirjutada sellest, et mis juhtus ja kuidas ma ennast tundsin ja kuidas olukord lahenes ja mida ma oleksin võinud üldse teisiti teha.

Ma ei ole konfliktne inimene, samas ma näen konflikte enda ümber iga päev. Need võivad juhtuda ükskõik kus – tööl, koolis, peresuhetes, internetis jne. Miks ei võiks kõik inimesed olla arusaajad, tegutsejad ja heasüdamlikud? See on umbes sama hea küsimus kui see – miks ei võiks ühe nädala pikkus olla hoopis kaks nädalat ja miks ei ole laupäeva ja pühapäeva vahel veel ühte puhkepäeva?

Ma tahtsin tegelikult eelmisel nädalal (sessiooni nädalal) teada saada, millega mu kursakaaslased vahepeal hakkama said – kes milliseid meetodeid kasutas ja kuidas need välja tulid või kes mida mingi asja kohta avastas jne. Aga loengutes me selleni ei jõudnud ja ise küsimiseni ma ka kuidagi ei jõudnud. Ja see teeb mind mõneti kurvaks, sest ma ei tea, kuidas teistel läheb. Ma tean ainult seda, kuidas mina ennast tunnen. Ja see tunne on oskamatuse tunne – ma ei oska veel õpitut ära kasutada, ma proovin seda kõike enda omaks teha, aga vähemalt mulle endale tundub, et see ei õnnestu.

Samas sain täna väga head tagasisidet õpilastelt, kes olid peaaegu terve meie tundide raames distantsõppel. Et struktuur oli paigas, õpetaja (mina) oli abivalmis ja materjalid ning ülesanded olid hoomatavad ja põnevad – kuigi mulle endale tundus ristivastupidi, et kui midagi võiks veel lörri minna, siis on see see. Aga tuleb välja, et inimeste tagasiside on siiski oluline. Vahet pole kas halb või hea. Kui tagasiside on halb, siis on see hea õppimise koht. Kui tagasiside on hea, siis sa vähemalt oled õigel teel.

Loodetavasti ma olen õigel teel. Kuigi tahaks endas rohkem kindel olla. Tahaks julgemalt ette astuda ja valju ning selge häälega välja öelda – ma tean, ma oskan, ma tahan, ma suudan! Kui ma täna neid tagasiside kokkuvõtteid lugesin, siis korraks tuli küll selline tunne peale. Loodetavasti see nüüd mõnda aega püsib. Tundub, et liiga vähe positiivseid sõnu öeldakse täna. Ka õpetaja vajab tunnustust!

Refleksioonipäeviku üldine eesmärk on refleksiivsete oskuste arendamine. Reflekteerima ehk peegeldama, filosoofiliselt mõtisklema – ütleb ÕS. Ja edasi ütleb ÕS, et refleksioon on enese psüühika tunnetamine.

• Õpetava inimese refleksioonipäevikus analüüsib kirjutaja kriitiliselt ja seostatult teooriat ja praktikat ning teooria ja praktika vahelisi seoseid.

• Refleksioonipäevik erineb teistest päevikutest selle poolest, et julgustab kirjutajat analüüsima oma kogemust tervikuna ning vaatlema kogemustega seonduvaid sisemisi protsesse.

• Reflektsioonipäevik võimestab kirjutajat katsetama uusi teadmisi, erinevaid ideid, esitama küsimusi senise tööviisi kohta ja õppima kogemusest läbi reflektiivse protsessi.

Ma lihtsalt pidin need punktid ja mõisted siia eelnevalt endale meeldetuletuseks kirjutama. Vastasel juhul kirjutan siia päevikusse stiilis: “Kallis päevik! Kirjutan sulle oma päevast. Täna oli selline huvitav päev. Tundsin ennast huvitavalt. Homme on uus päev, kirjutan siis jälle.” – see ei ole minu eesmärk. See oleks lihtsalt mälestuste talletamine, mis pole ka muidugi vale, aga see ei ole refleksioonipäeviku idee. Ma proovin nüüd alustada.

Minu nimi on Maike Tubin ja ma õpin Tallinna Ülikoolis andragoogika eriala esimesel kursusel. Õpingute algusest on möödas täpselt kaks nädalat. Minu õpingute vorm on sessioonõpe, mis tähendab korra kuus ühte õppesessiooni, ning õpingud kestavad kolm aastat. See siin on minu refleksioonipäevik. Sissekanded ilmuvad siia iganädalaselt – pühapäeviti.

Kui ma esimest korda mõtlesin selle peale, mida üldse võiksin reflekteerida, siis sattusin ma üsna segadusse. Kuidas ma reflekteerin iseendaga juhtunut? Kas ma võin reflekteerida ka kellegi teisega juhtunut? Kas see peab olema minuga seotud? Kas, kes, kus, miks, kuidas ja kõik muud küsimused ringlesid mu peas ja keeruline oli üldse selgust saada. Olgu, mõtlesin ma, las need mõtted settivad seni kuni päriselt tähtaeg kätte jõuab. Ja nüüd ongi see hetk.

Ma istun siin arvuti taga ja mõtlen millest kirjutada. Tegelikult on mõned mõtted juba olemas, aga tuleb leida lihtsalt õige viis, kuidas nad kirja saada. Kuna meile ei antud esialgu ette konkreetset mudelit, kuidas peab reflekteerima, siis tuleb esimesed sammud ja ideed endal järele proovida.

Minu esimene nädal koolis möödus suuremalt jaolt õnnestunult. Kolmandal koolipäeval olin endiselt positiivselt meelestatud ja tundsin aina enam, et olen õiges kohas. Ja teadsin ka seda, et see on alles teekonna algus. Tänaseks olen jõudnud välja mõelda ka edukate õpingute saladuse: esiteks – sind peab väga su eriala huvitama; teiseks – sa õpid iseendale, mitte kellelegi teisele; kolmandaks – positiivne mõtteviis viib edasi; neljandaks – sa valid uued teadmised ja enesearengu selmet samas paigas edasi seista. See tähendab seda, et tahe on olemas, jõud on olemas ning nendest teguritest saab sinu tahtejõud.

Õppejõude jälgides ja kuulates hakkasid mulle väga meeldima erinevad meetodid, mida kasutati – meid pigem jälgiti ja lasti rahulikult ise tegutseda; õigeid vastuseid ei antud esimese asjana kätte, vaid pidime ise pingutama, et neid leida; meiega mängiti, et tuua meid ruumi kohale, et üksteisega tutvuda ja et me unustaksime välismaailma; meile tuletati meelde reegleid ja nõudeid; meis tekitati tunne, et oleme oodatud, tahetud ja vajalikud.

Ma mõtlesin palju nende erinevate tegevuste peale. Ma kirjutasin üles märksõnu ja motiveerivaid lauseid. Ma olin positiivselt meelestatud ja valmis oma koolis (Tallinna Polütehnikumis), kus ma õpetan, kõiki meetodeid kasutusele võtma. Aga juhtus see nagu ikka. Need meetodid ei ole veel minu omad, need mängud ei ole mul läbi proovitud, need tegevused ei tule nii välja nagu ma seda oma peas ette kujutasin. Ma tunnen, et see kõik vajab palju rohkem minu tähelepanu. Paljud ideed ja mõtted ununevad ja ülejäänud ei tööta niimoodi nagu mina seda tahaksin. Ma tean, et olen alles alguses ja kindlasti käib ühel hetkel minu peas klõps (nagu seda oli minu erialaste teadmistega fotograafias) ning mul on kõik selge, ma oskan praktiseerida ja et minust on päriselt andragoogina kasu.

Praegu olen alles teekonna alguses ja ma olen muidugi selle eest väga tänulik. Mul on suurepärased kursakaaslased, kes on toetavad ja positiivsed, kellel on kõigil väga palju erinevaid kogemusi ja kellelt on kindlasti väga palju uut ja huvitavat õppida. Esimestel päevadel pani see mind muidugi kahtlema, kas mina olen nende vääriline, kas minu kogemused on sama rikkad kui nende omad. Aga siis me natuke arutasime seda teemat omavahel ja kui selgus, et ka teised samamoodi mõtlevad, siis kadus pinge vähemaks ja koos saime aru, et tegelikult on meil kõigil väga head ja väga erinevad kogemused ja see teebki meist igaühe eriliseks. Kui me kõik oleksime ühesugused ja mõtleksime ning tunneksime ühtemoodi, siis ei oleks ka õppimise kogemus selline nagu ta on täna. Erinevus rikastab, mida rohkem seda uhkem. Iseendalt on raske õppida. Ja ei tasu unustada – sa ei pea alati oma arvamust avaldama ja oma seisukohti käte ja jalgadega selgeks tegema. Väga palju õpib lihtsalt kuulates.

Ja see ongi minu esimeste nädalate sisemine konflikt – kuidas “varastada” ja teha nii, et keegi teine ei saaks aru, et ma midagi kuskilt üldse varastanud olen. Kuidas omada teiste teadmisi, aga teha nendest omad teadmised? Kuidas kogeda teiste kogemusi ja teha nendest omad kogemused? Kuidas anda edasi asju, mida ma juba aiman ja mida ma tean, et on kasulikud niimoodi, et need oleksid ka hästi edasi antud?

Ma tean, et mul on veel pikk tee minna, aga need esimesed nädalad on pannud mind jahtima uusi teadmisi, sest ma tunnen, et muidu jään ühele kohale seisma ja ei liigu edasi. Need esimesed nädalad on näidanud mulle, et vist tegin õige valiku, sest ikka on elevus sees ja olen positiivselt meelestatud ja kui peangi raamatu kätte võtma, siis ma ei tee seda pelgalt kohustusest (kindlasti sellest ka), aga ka suurest tahtest minu sees omandada uut informatsiooni, mis aitaks mul vähegi kedagi elus edasi motiveerida.