II Kohustusliku kirjanduse sissekanne. Sutrop, M.(koost.). (2017) Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad. (2017). TÜ Eetikakeskus.

Igapäevases keelepruugis viitab sõna “eetika” sellele, et kõne all on küsimused heast ja halvast, õigest ja väärast. Eetika puudutab seda, mida me ütleme või ütlemata jätame, mida me teeme või tegemata jätame, kes me oleme ja mida me väärtustame. (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 11).

Moraal osutab inimeste ja kultuuride kokkuleppelistele tavadele, reeglitele või praktikatele. Moraal on normide süsteem, mida iseloomustab kohustuslikkus (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12).

Võib eraldi liigitada ka:

Normatiiveetika – konstrueerib eetikateooriaid ja põhjendab moraaliotsustusi filosoofiliselt mitmesuguste teoreetiliste raamistike sees (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12).

Metaeetika – tegeleb eetika semantiliste, loogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste teoreetilise uurimisega (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 13).

Praktiline eetika – seob omavahel eetika teooria ja praktika (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 13).

Kutse–eetika – tegeleb professioonile omaste isiklike ja organisatsioonis või ettevõttes kokku lepitud üldiste käitumisnormide eetilise analüüsimise ja põhjendamisega. 

Eetikakoodeks – kirjapandud normide ja/või väärtuste kogum, mis on toeks mingis valdkonnas tekkivate moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside valikul (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 20).

Sõnademäng moraali ja eetika vahel on keeruline. Üldiselt saab sõna “moraal” peaaegu alati asendada sõnaga “eetika”, ent mitte vastupidi (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12). Moraal ja eetika käivad käsikäes, nad sõltuvad teineteisest jäädes siiski omaette indiviidideks. Kui moraal on midagi, mis käib meiega kaasas terve meie elu (alates sündmisest kuni surmani), siis erinevad eetikakoodeksid, mida järgime, jõuavad meieni erinevates eluetappides. Seega võib nende mõlema kooslus tekitada nii üksiku indiviidi kui ka gruppide puhul teatud eluetappidel väärtuskonflikte. Millist väärtust pidada tähtsamaks, juhul kui kõiki korraga järgida ei õnnestu? (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 11). 

Teatud eluetappi jõudes hakkame märkama enda ümber erinevaid eetikanorme. Neid võib leida nii õiguse valdkonnas (seadused ja ühiskondlikku korda tagavad normid), religioonis (10 käsku, taevas ja põrgu, kultuurilised ja ühiskondlikud) kui ka etiketis (viisakusreeglid, uskumused, väärtused ja hoiakud). Teatud positsiooni saavutades (nt professiooni omades) hakkavad meile aga kehtima juba konkreetsed eetikakoodeksid. Näiteks teatud elukutsete esindajad (arstid, advokaadid, õpetajad jne) või suurtes ettevõtetes töötamisel (Swedbank, Eesti Energia jne). Seega võib tegelikult öelda, et eetikakoodeksi võivad vastu võtta sisuliselt kõik inimesed, keda ühendab mingisugune tunnus (ükskõik, kas see on elukutse, töökoht või hobi) ning kes peavad vajalikuks seda tunnust ja sellest tulenevaid kohustusi ja käitumismalle oma tegevuses rõhutada (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 29). 

Eetikakoodeksi teost lugedes oli tunne justkui loeks ühte ja sama lehekülge mitu korda üle. Raamat on väga selge ja konkreetne ning kinnistas juba minu olemasolevaid varasemaid teadmisi. Lihtne on öelda, et paberil on kõik selge, aga seda päriselt praktiseerima hakates olen veendunud, et tekivad raskused. Kuidas leida tasakaal erinevate eetikakoodeksite vahel, kui mõne punkti juures peaks tekkima konflikt? Millist lahendust valida? Kas alati saab kõikide koodeksis olevate punktidega nõustuda? 

Väga hästi oli raamatus ka välja toodud info, kuidas koodekseid peaks koostama või neid vajadusel muutma. Ajahambusesse on lihtne toppama jääda, eriti kui koodeksi looja ei ole uuendusmeelne ja on veendunud, et see mis senini on toiminud, toimib ka edaspidi. Meie ühiskond ja tulevik on aga edumeelne ja uuendusetele suunatud, seega tuleb kindlasti eetikakoodekseid teatud ajavahemiku tagant uuendada ja täiendada. Eetikakoodeksi koostajad peaksid kindlasti arvestama sellega, kellele koodeks suunatud on ning kas ka ettevõtja, kes selle koostab, on võimeline ise koodeksit järgima. Väga palju probleeme võib tekkida sellest, kui koodeks on olemas, aga ülemused ainult vilistavad selle peale. See annab ka ettevõtte töötajatele signaali, kuidas antud ettevõttes kogu töömoraal üles ehitatud on, mistõttu võib ettevõtte maine saada väga suure kahju. 

Kala hakkab mädanema peast – on üks tore väljend. Kui vaadata Eesti ühiskonda laiemalt, siis tuleb mõelda sügavamalt kõikide oma tegude peale. Vaja on pidevat sisekaemust ja eneseanalüüsi, et püstitatud eesmärke ka saavutada ja ühiskonnana edukalt toimida. Ma ei ole kindel, et kõik meie ettevõtjad ja ametiasutused järgiksid 100%-liselt kõiki eetikakoodekseid, samas unustamata enda moraalitunde. Eetikakoodekseid mitte järgides võib nii ühiskonnale kui miks mitte ka väiksematele ametiasutustele väga suure kahju teha, mida hiljem on keeruline korvata. Rohkem sisekaemust, rohkem eneseanalüüsi, rohkem moraalitunnet ja ehk siis saame rääkida turvalisest, edukamast ja terviklikumast ühiskonnast. 

Mis on professionalismi tulevik? Miks sa nii arvad ja kas sulle meeldib see kujutluspilt? 

Mis on professionalismi tulevik? See on küsimus, mis nõuab väga põhjalikku arutlust ja tähelepanu. Kui ma mõtlen selle peale, kes on professionaal, kes ta oli minevikus ja kes ta on tulevikus, siis julgen väita, et professionaali tähendus on läbi aastate väga palju muutunud ja on endiselt pidevas muutumises. 

Professionaaliks peetakse isikut, kes töötab kindlal kutsealal, kellel on selge visioon, kes kasutab spetsiifilist metoodikat ning kvaliteetseid tööriistu ja tehnikaid (Ruijters, M., Simons P. 2020). Kes on piisavalt pädev ütlemaks, kes meist väärib professionaali tiitlit? Kas mina olen professionaal või on mul võimalik tulevikus ennast nimetada professionaaliks? Kas ülikooliõpingud teevad sinust professionaali? Kas teadmised teevad sinust professionaali? Kas teatud käitumisnormid või eetika järgimine teeb sinust professionaali? Kas iseõppija ilma diplomita on professionaal? Siinkohal pean silmas inimest, kes on tänu kaasaegsetele võimalustele ennast harinud, kes omab suurepäraseid kogemusi ja teadmisi teatud valdkonnast, kuid ta pole seda ülikoolis õppinud ja tal puudub asjakohane paber, mis tema pingutusi ja teadmisi tõestaks.

Kust läheb tänasel päeval piir? Kui meil on ülikoolilõpetajad, kes veavad ennast napilt koolist läbi ja kes pole hingega teemas või iseõppijad, kes hiilgavad oma teadmistega, kuid neil pole võimalik enda teadmiste tagamaid meile tõestada. Ka teadmisel ja teadmisel on vahe sees. Keegi kuskil ütles, keegi kuskil tegi – kelle sõna saab üldse täna uskuda, kui arvestada totaalset infoühiskonda ja võimaluste rohkust. 

Professionalismi tulevik on määratud suure küsimärgi alla. Utoopilises maailmas oleme me kõik professionaalid, olenemata sellest kanalist, kust oma info oled leidnud. Oma valdkonna tegijad. Aga utoopilist maailma ei ole olemas. Inimkonna alged on juba pärit klassisüsteemist. Meil on rikkad ja vaesed, targad ja lollid, moraalsed ja amoraalsed, suured ja väikesed, tugevad ja nõrgad, ilusad ja koledad, edukad ja läbikukkujad, tegutsejad ja laisklejad, kõrgemal ja madalamal positsioonil, atraktiivsed ja mitteatraktiivsed, eetilised ja ebaeetilised, kuningad ja alamad ja seda juba meie algusaegadest saadik. Pidevalt räägitakse võrdsusest, aga tegelikult pole võrdsust ollagi. Ma tunnen seda ise igapäevaselt, kus minu ametit ja mind ennast ei peeta prestiižeks. Kus minu kogemused ja teadmised ei loe mitte midagi. Kus mulle vaadatakse ülevalt alla ja mõeldakse, et miks sa üldse minuga räägid, sa ei ole mittekeegi. Mul puudub võim ja positsioon. Ühiskonna jaoks olen ma lükata-tõmmata. Nii kui teen vea, hõõrutakse seda mulle veel aastaid nina alla. Kui aga olen edukas, ei märka seda keegi ja see ei oma tähtsust. Me ei ole võrdsed. Meid ei hinnata samadel alustel. Minu võit ei ole kellegi teise jaoks võit, vaid pigem kaotus, aga kellegi teise võit peab olema meie kõigi võit. Sellises ühiskonnas on keeruline elada, olla, töötada, armastada ja hingata. 

Lisaks asendavad tulevikus väga paljud professioonid välja masinad ja erinevad IT-lahendused. Kuidas saavutada vabadus maailmas, kus sinu töö kaotatakse ära, aga midagi asemele ka ei pakuta? Me oleme harjunud maad harima, õpetama, tegema rasket ja füüsilist tööd, mis nüüd on suuremas osas üle võtnud masinad. Ometigi ei paku keegi sulle mingit asendust. Kes toob leiva lauale? Muidugi on ilus mõelda, et masinad vabastavad inimkonna suurest hulgast tööst ja inimesed saavad olla oma tegemistes vabad – nad ei sõltu kellestki, ei pea tegema rasket tööd ja nende elu ei sõltu enam töö tegemisest. Aga siiski – kes toob leiva lauale? Kes maksab minu kommunaalarved, ostab mulle toitu ja võimaldab korra kuus teatris käia ja korra aastas välismaale reisile minna? Vabade kunstide olemasolu on hädavajalik, aga kas kujutate ette maailma kus kõik inimesed tegeleksid ainult sellega, mis nende silma särama paneb? Siis oleks maailm täis seiklejaid, kunstnikke, artiste, suuri mõtlejaid ja leiutajaid. Aga see ei too leiba lauale. See ei päästa inimkonda ei haigustest, üleujutustest ega aita välja mõelda uusi tehnoloogilisi lahendusi. 

Kui masinad on uus professionaalsus, siis see on kindlasti maailm, kus mina elada ei taha. Kui ebavõrdsus ei näita taandumismärke, siis see on kindlasti maailm, kus mina elada ei taha. Väga raske on kujutada ette maailma, kus kõik inimesed oleksid õnnelikud, kus kõik oleksid oma valdkonna spetsialistid ja kus kõik teevad oma tööd südamega. Seepärast jätan antud hetkel selle küsimuse vastamata. Me oleme klassisüsteemis üles kasvanud ja see on meie tulevik. Kui oleksime aegade algusest saadik olnud võrdsed, oleks maailm hoopis teine paik. Kas parem, seda ei oska keegi öelda. 

Allikas – Ruijters, M., Simons P. (2020). Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine

I kohustusliku kirjanduse sissekanne. Ruijters, M., Simons P. (2020). Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine.

kontsept <konts|`ept -epti -`epti 22e s> (keskld conceptus < ld concipere kätte saama, aru saama)
1. üldmõiste
2. kavand, mustand

http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=kontsept

kontseptualism <kontseptual|`ism -ismi -`ismi 22e s> (pr conceptualisme < kontsept)

1. fil vool keskaegses skolastilises filosoofias, mille järgi universaalid e abstraktsed objektid (omadused, suhted, arvud) on vaid inimmõistuse moodustatud üldmõisted (vastand kriitiline realism, nominalism)

2. kunst kontseptsioonikunst, kontseptuaalne kunst, ideekunst; 1960ndate lõpus tekkinud avangardistlik kunstisuund, mis peab ideed tähtsamaks kui kunstiteose vormilist külge: kunst on eelkõige teade, info, teaduse, filosoofia jne mõistete selgitus v demonstratsioon, milleks kasut graafikat, tekste, inimkeha, loodusobjekte jms

http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=kontseptualism

Antud kirjanduse esimene lause ütleb, et tegu on kontseptuaalse artikliga. Kui proovisin EKI võõrsõnade leksikoni abiga seda mõistet defineerida, siis sattusin korraks segadusse. Ühtpidi võiks olla justkui tegu üldise teooriaga, kuid teistpidi võiks seda tõlgendada kui kavandit või mustandit. Kõige paremini tundsin ennast siis, kui defineerisin selle artikli idee ära järgmiselt – tegu on universaalsete ja mõneti abstraktsete ideedega, mis on inimmõistuse poolt moodustatud, kuid mis omakorda peab sisulist ja ideelist poolt olulisemaks kui teose vormilist külge. Ehk selle artikli puhul ei saa me toetuda konkreetsete teooriate või ideede najale, vaid need mõtted on abstraktsed ja erinevalt tõlgendatavad (vastavalt sinu enda mõtetele ja tunnetele). 

Artikkel annab meile ülevaate sellest, mis on professionaalne õppimine, mis on professionaalne identiteet, millised on õpikogukonnad, õppimise liigid, professionaalne õppimiskultuur ja õppimiseelistused. 

Professionaaliks peetakse isikut, kes töötab kindlal kutsealal, kellel on selge visioon, kes kasutab spetsiifilist metoodikat ning kvaliteetseid tööriistu ja tehnikaid (Ruijters, M., Simons P. 2020). Artiklist tuli välja, kui oluline on praktilise töökogemuse olemasolu, seotus oma valdkonna teadusuuringutega ning oma töökogemuste edastamine teistele. 

Selle artikli puhul hämmastas mind kõige enam see, et traditsiooniliselt ei ole teatud ametitel töötanud inimesi professionaalideks peetud (näiteks juhid, õed, sekretärid ja õpetajad). Kuigi minu meelest ei oma tähtsust see, millisel ametikohal sa oled, vaid lähtuda võiks just sellest samast professionaali definitsioonist, mis eelnevas lõigus välja tõin. 

Üks uutest teadmistest on ka sellise väljendi nagu õppemaastik kasutamine. Õppemaastik koosneb kolmest saarest ehk õppimisviisist: õppimine praktiseerimise, uurimise ja loomise kaudu (Ruijters, M., Simons P. 2020). Kui praktiseerimine, uurimine ja loomine on justkui saared, siis nende saarte vahel on ka sillad ja poldrid. Sillad lisandusid õppemaastikule saari ühendavate õppimisviiside paremaks visualiseerimiseks. Sildade kaudu on ühe õppimisviisi tulemused ühendatud teiste õppimisviisidega. Sõna polder on kasutusel saartevahelise kollektiivsete ühenduste puhul, sellega tähistatakse uut maad saarte vahel. Professionaalide ühine eesmärk on kahel või kolmel saarel toimuvad õppeprotsessid omavahel ühendada (Ruijters, M., Simons P. 2020). Õppemaastik aitas mul kujundada parema ülevaate erinevate õpimeetodite osas ning luua seoseid, kuidas neid omavahel ühendada ning millised on võimalused uute teadmiste tekkeks. 

Minu enda varasemaid teadmisi kinnistas õppimiseelistuste osa. Nende puhul eeldatakse järgmist: a) objektiivset tõde ei ole olemas ja teadmised konstrueeritakse inimestevahelises sotsiaalses suhtlemises; b) õppimisega peavad inimesed ise tegelema; neid on võimalik selles küll aidata, kuid keegi teine ei saa seda nende eest teha; c) õppimine toimub järk-järgult praktiseeriva kogukonna (või kultuuri, professiooni või teadusvaldkonna) liikmeks saamise teel; see toimub peamiselt väljaspool institutsioone ning selles mängivad olulist osa vaikivad teadmised ja oskused (Ruijters, M., Simons P. 2020). Inimesi ei saa sundida õppima, me saame neid aidata, suunata ja juhendada, aga seda ainult sellisel juhul kui ta seda ka ise soovib. 

Õppimiseelistuste kirjelduses toodi artiklis välja viis erinevat eelistust: mõtestatud tajumine (imiteerimine ja vaatlus), osalemine, omandamine, harjutamine ja avastamine. Neid meetodeid tuleb omavahel mõtestatult kombineerida ja praktiseerida, kuigi artiklist tuli välja, et tavaliselt eelistavad inimesed kahte või kolme õppimisviisi ja neil võib olla mõningane huvi veel ühe vastu nendest viiest, mis loetletud sai. Lisaks nendele viiele toodi artiklis välja ka intuitiivne (kõhutunne) ja kujutlev (elava kujutluspildi loomine) õppimine, millel on täita väga oluline roll. 

Mulle väga meeldis, et toodi välja professionaali kirjeldamiseks erinevaid omadusi (näiteks pühendumus, ausameelsus, laialdased teadmised, kogukonna olemasolu, autonoomsus ja autoriteetsus jne) ning professionaalid ise on kindlasti reflekteerivad praktikud, kes suudavad enda töö- ja õppimisprotsesse juhtida ning kuuluvad ka erinevatesse kogukondadesse (mis on nende valdkonnaga seotud). 

Professionaalsust ei ole võimalik lihtsalt hoida (näiteks oled saavutanud professionaali taseme ja siis ei tee selle edendamiseks enam midagi), vaid professionaalne identiteet on midagi, mis kujuneb välja pika aja jooksul ja seda tuleb pidevalt arendada (olulised märksõnad on siinkohal enesejuhtimine, vastupidavus, tarkus ja tipptase). 

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et professionaal peab pidevalt õppima, et pakkuda praegusele ühiskonnale jätkuvalt lisandväärtust ning sealjuures peab ta teadlikult tegema valikuid ning täitma ka professionaalile seatud kriteeriume.