tulista mind/shoot me

Kõik tahavad koguaeg sõdida. Kõik on valmis. Püssid käes. Teeme selle mängu veel põnevamaks. Kõik on vinnastatud, kummid pingul, meeled karged ja mõtted sünged, vihased. Anna tulla, lase mind. Ma lasen vastu.

Püssid palgel, relvad käes, nuga vööl, nuiad peos, käed löögivalmis, jalad peksmas. Kõik on valmis. Sõda!

Juba väikesest peale õpetame oma poegi sõdima, õpetame neid võitlema, õpetame neid mitte nutma, õpetame, et kõik muu on nõrkadele. Õpetame neile jõhkrusi, solvamist, ebavõrdset käitumist. Õpetame neid olema parimad. Ja siis saadame nad sõtta.

Millal sa viimati lihtsalt hingasid ja ennast vabana tundsid?

—————————————————————————————————

Everyone wants to fight. Everyone is always ready. Gun in your hand. Let’s take this game even further. Everything is charged, everything is tight, let your mind be harsh and your thoughts deep and angry. Give it a go, shoot me. I will shoot you back.

Your gun has a target, weapons are in your hand, knife on your belt, you have your sticks, you are ready to punch and kick. Everything is ready. It is the War!

We teach our sons to fight, we teach them to destroy, we tell them not to cry, we teach them not to be weak. We teach them brutality, we teach them insults, we tell them there is no equality. They must be the best. And then we send them to the War.

When was the last time you just took a breath and felt the freedom?

Miks sa nii tegid?

Ma olen terve elu elanud hirmus. Või hirmul. Või millegi suure ootel, mis kunagi ei saabu. Miks ta ei saabu? Sest ma ei julge.

Teiste tähelepanu, heakskiit, positiivne kommentaar hoiavad mind tagasi. Aga mis juhtub siis kui tähelepanu ei tulegi? Mis juhtub siis kui heakskiit asendub laimamisega? Mis juhtub kui midagi positiivset ei olegi? Ja see hoiab mind tagasi.

Ma olen siiani täiesti võimetu midagi tegema. Ma ei julge teha ühtegi sammu, sest hirm komistamise ees on liiga suur. Isegi mitte pelgalt komistamise, vaid kukkumise ja suure hooga auku lendamise ees. Hirm on midagi, mis hoiab meid tagasi. Hoiab meid tegemast asju, millest võiksid sündida suured toed.

Kas ma ei ela mitte iseenda elu? Kas ma ei tee asju iseenda jaoks? Milleks siis karta? Ma ei kirjuta ühtegi rida, sest ma kardan kedagi haavata. Ma ei postita ühtegi fotot, sest nii kui nii teised teevad paremini või on selline juba varem tehtud. Ma käin teiste sammudes, ma kõnnin teiste ehitatud teedel, ma elan teiste reeglite järgi. Kuigi ma peaksin looma iseenda reeglid, iseenda nõudmised, iseenda tingimused. Elades iseenda elu kellegi teise seaduste ja tegemiste ja tahete järgi, loobud sa olemas sina ise. Sellel hetkel sind enam ei eksisteeri. Sa oled allutatud võimule. Sa teed täpselt nii nagu öeldakse, nagu kästakse, nagu sunnitakse. Ja sellel hetkel kaotad sa oma vabaduse.

Vabadus, armastus, hingamine ja elamine. Sa ei pea olema parim, aga enne ei ole sa mittekeegi kui sa ei alusta. Vabadus olla sina ise. Armastus iseenda vastu. Vabastav hingamine. Elamine iseenda elu. Siit alates raputa ennast vabaks. Loo omad reeglid. Loo oma elu. Loo iseend ja ära võta seda kunagi iseenesestmõistetavalt.

visuaalne identiteet/visual identity

Visuaalsel vaatlusel ei ole teil mitte midagi viga. Midagi ei ole paistes. Midagi ei ole murtud. Midagi ei veritse. Võtke ennast nüüd kokku ja minge tööle tagasi. Ärge kujutage endale ette asju, mida ei ole olemas. Kui inimene on haige, siis peab ta ka haige välja nägema. Kas tal on siis köha või nohu, palavik ja liigne higistamine, äärmisel juhul näost valge. Ärge nüüd teeselge. Kui teil midagi ka oleks, siis oleks seda kohe näha. Teie puhul aga, ei näe ma mitte midagi.

Mis jutt see on – mingit sellist asja nagu ärevus, depressioon, hingehaavad, ülitundlikkus, emotsionaalsus kasvõi kõhu- või seljavalu – selliseid asju ei ole olemas. Vaadake ometi ennast. Vaadake kohe hoolega. Teil ei ole absoluutselt mitte midagi viga.

Aga kui su hing on puruks kistud. Kui su vaim on murtud. Kui oled läbipõlenud. Kui oled hirmul ja ei suuda hingata. Kui su kõht valutab, aga sa ei hoia sellest kahe käega kinni ja ei tee koledat nägu. Siis sellest ometigi ei piisa. Võta ennast kokku. Ära muretse, siin pole mitte midagi hirmsat. Mine ja tee ära see asi. Me ju ometi maksame sulle selle eest. Ära vingu ja tee oma tööd. Hoia suu kinni.

See kõik lõppeb ühel päeval täiesti kuulsusetult. Stress, pinge ja ärevus murravad su maha ja sa süüdistad ikka iseennast. Sa ei saanud hakkama. Sa mõtlesid liiga palju. Sa tegid liiga palju. Sa andsid endast liiga palju. Sa vedasid kõiki alt. Aga pea meeles! Visuaalsel vaatlusel ei ole sul mitte midagi viga. Sa pead ennast lihtsalt kokku võtma. Nõrk oled!

Alati on vaja kellelegi midagi tõestada. Ka seekord, ära sa seda unusta. Sest kõik teised teavad paremini. Nad ju näevad sind. Nad ju saavad aru, mis sinuga toimub. Sa leiad pidevalt vabandusi, et etteantud asju mitte teha. Sa oled laisk. Ja sa peaksid tänulik olema, et nad sulle üleüldse võimaluse andnud on.

Maha ja 20 kätekõverdust! Ja ei mingit juttu et sa ei jaksa. Hakkad jaksama. Sa oled lihtsalt nõrk. Ja nõrkasid me ei salli. Vasak pool, sammu-marss. Üks-kaks-kolm-neli-üks-kaks-kolm-neli. Misasja? Sa ei taha ometigi öelda, et see 50-kilone seljakott on sinu jaoks liiga raske? Vait ja kõnni edasi. Ma ei taha mitte üht sõna ka enam kuulda.

Natuke veel. Pea vastu – proovid vaikselt ennast motiveerida. Ainult see üks kord veel, siis on kõik. Siis ma tulen ära, siis mulle aitab. Ja mitte kunagi ei lase ma kellelgi endale liiga teha. Nüüd on kõik – ütleb hääl su peas. Kuni järgmise korrani – naerab teine hääl. Sest visuaalsel vaatlusel ei ole sul endiselt mitte midagi viga. Keegi ei usu sind. Mitte keegi. Mitte kunagi. Nii et sellel pole absoluutselt mõtet. Löö kulpi ja teeni edasi. Ja kui sa vahepeal proovidki alla vanduda, siis ma luban, et tuletan sulle igal võimalikul hetkel sinu nõrkust meelde. Ainult tugevad jäävad ellu, ega sa ometi mõni allaandja pole?

Ja siis sa lähed koju ja mõtled – neil oli vist õigus, mul ei ole ju ometigi midagi viga.

—————————————————————————————————

Visually there is nothing wrong with you. Nothing is swollen. Nothing is broken. Nothing is bleeding. Get yourself together and go back to work. Do not imagine things that are not there. If one is sick then one must look sick. Whether (s)he has a cold, a fever or excessive sweating, nor atleast (s)he is pale. Do not act out. If there would be something wrong with you, it would be visible. But with you – I see nothing.

What the hell are you talking about – there is no such thing as anxciety, depression, pain in your soul, overly sensitive, emotional or even as simple as stomach or a back pain – these things do not excist. Look at yourself. Look really carefully. There is absolutely nothing wrong with you.

But what if your soul is crushed. Your spirit has been broken. If you are burned. If you are scared and cannot breathe. If your stomach aches, but you are not making faces and screaming out of pain. This is not enough. Put yourself together. Do not worry, there isn’t anything to be scared of. Just go and do it. After all we are paying you. So quit whining and do your job. Keep your mouth shut.

And then one day you will not be famous. The stress, the pressure and anxciety will brake you down and you are still to blame. You failed. You were overthinking. You were overdoing. You gave your best. Yet you let everyone down. But remember! Visually you are fine. Just get your act together. You are just weak.

You must always prove something. Every time, do not forget. Because everyone else knows better. Everyone else can see you better. Everyone else knows what is happening to you. You have too many excuses for not doing things. You are just lazy. And you should just be thankful that you have so many opportunities.

Get down and give me twenty! I do not want to hear that you can’t. Sure you can. You are just weak. But we don’t like weak. Left-side, march. One-two-three-four-one-two-three-four. Say again? You are not telling me that this 50-kg backpack is too heavy for you? Shut up and keep on walking. Not a single complaint anymore.

Just a little bit more. Hang on – you are trying to motivate yourself. Just this one last time, then I’ll stop. Then I will leave, then I’ll have enough. And never again I will let myself be bullied again. This is it – says the voice in your head. Until the next time – laughs another voice. Because, remember, visually there is nothing wrong with you. Nobody believes you. Never. So there is absolutely no point. Just obey and serve. And if you ever should try to quit, then I’ll promise you to remind you in every step of the way, that you are weak. Only the strongest will survive, you are not a quitter I assume.

And then you go home and wonder – I think they were right, there is absolutely nothing wrong with me.