KRIITILINE MÕTLEJA EHK ÕPPIV JA ARENEV INIMENE

Cogito, ergo sum (“Mõtlen, järelikult olen“) on René Descartesi kasutatud ladinakeelne filosoofiline väide, mis viitab veendumusele, et enda eksistentsis on võimalik kahelda vaid siis, kui sa olemas oled.¹ Seega mõtlemine on inimese eksistentsi juures üks kõige olulisemaid elemente.

Georg Friedrich Wilhelm Hegel lähtub sellest, et mõtlemine eristab inimest loomast. Kõik inimlik on inimlik tänu sellele, et ta on mõtlemise tekitatud.² Kas mõtlemine võiks olla seotud meie meeltega? Traditsioonilise vaate järgi on meil viis meelt: nägemine, kuulmine, kompimine, maitsmine ja haistmine. Meeleelundite vahendatavad aistingud võimaldavad kõrgemates ajukeskustes panna aluse taju protsessidele.³ Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et taju on esemete ja nähtuste vahetu peegeldus teadvuses. Budismis loetakse meelevõimete alla ka mõtlemist.⁴ Seega saame me täna rääkida nii mõtlemismeelest kui ka mõtlemisvõimest.

Loomuldasa on meil kõigil olemas oskus mõelda. Niisamuti nagu on meil võimalik õppida rääkima ja kõndima, on meil võimalik ka mõtlemist õppida. Oskused ei tule iseenesest, oskusi tuleb arendada ja praktiseerida iga päev. Kui sa pikka aega ei kõnni, siis jäävad sinu jalalihased nõrgaks, kui sa mõnda aega ei kõnele, siis ununeb keel ja rääkimisoskus. Sama lugu on mõtlemisega. Selleks, et arendada mõtlemist tuleb enda ja teiste ideed ja tegevused alternatiivsete ideede ja tegevustega läbi analüüsida ehk kriitiliselt mõelda. Tuleb esitada küsimusi ja mitte leppida esimese ettejuhtuva vastusega. Informatsiooni paljusus aitab meil erinevaid olukordi mitmesuguste vaatenurkade alt näha ja kogeda. Ainult kriitiliselt mõeldes jõuame oma otsuste ja valikuteni ise, selmet lasta teistel seda meie eest teha. Kriitiline mõtleja on osa sellest, mida tähendab olla õppiv ja arenev inimene.

Kriitilist mõtteviisi tuleb kasutada teadlikult ja teha seda sageli. Sellist mõtlemist läheb tarvis nii isiklikus elus, tööl, suhetes teiste inimestega, sotsiaalsetes ja ühiskondlikes keskkondades, kui ka erinevates rollides ja kogemustes. Aga kuidas seda siis kõige efektiivsemalt teha? Üks kriitilise mõtlemise tõlgendamise viisidest on emantsipatiivne õppimine. Emantsipatiivse õppimise idee tähendab sõltuvusest või kitsendustest vabastamist. Selline õppimine vabastab inimesi isiklikest, institutsionaalsetest või keskkonnaalastest jõududest, mis takistavad neil uusi suundi nägemast (näiteks oma elu, ühiskonna ja maailma üle kontrolli saavutamast). Teine kriitilise mõtlemisega seotud mõiste on dialektiline mõtlemine. Dialektiline mõtlemine keskendub vastuolude mõistmisele ja lahendamisele ning sellele, et mõtlemisprotsessi tulemusena kaaluksime läbi erinevad argumendid, mitte ei arvesta vaid esimese ettejuhtunud mõttevälgatusega.

Aga kuidas me saame otsustada, et mõni teave on täpsem kui teine? Kuidas osata ära tunda kriitilist mõtlemist? Millisel hetkel saame olla kindlad, et meie vastused on hoolega läbikalkuleeritud ja oleme kätte saanud selle kõige õigema ja sobilikuma lahenduse? Täiendava keerukuse selle teema juures tekitab asjaolu, et massiteabevahendid (televisioon, ajakirjandus ja sotsiaalmeedia) on need, mille abil täna saame suurema osa oma informatsioonist, mis mõjutab meie elus tehtavaid otsuseid. Ka poliitikat tehakse tänapäeval sotsiaalmeedias. Tuleb olla ettevaatlik ja skeptiline – ei tasu uskuda kõike, mis on Facebooki või Instagrami postitatud. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Massiteabevahendite haldamisel aitavad kaasa ühiskonnas kehtivad eetika- ja moraalinormid. Ühiskonnas kehtivate seaduste ja normidega tasub olla kursis, need on loodud eesmärgiga inimese kaitseks. Siiski tuleb alati jätta ruumi lisaküsimustele (näiteks kas üks või teine seadus on ikka tänapäevane või vajab ta ehk mingil moel muutmist).

Kriitilise mõtlemise puhul ongi kõige olulisem just küsimuste küsimine. Oluliste teemade ignoreerimine võib tunduda küll lihtsama lahendusena, aga sellel võivad olla väga ebasoodsad tagajärjed. Küsimuste küsimine ilma analüüsi ja refleksioonita üksi ei toimi. Selleks, et olla oskuslik kriitiline mõtleja, tuleb kogu saadud teave läbi analüüsida ja seejärel reflekteerida ning vajadusel oma tegevuskava või käitumismustrit muuta, justnimelt selleks, et tulemus oleks sinu jaoks veelgi efektiivsem.

Kriitilise mõtlemisoskuse arendamisele võib läheneda ka loovalt ning läbi alternatiivsete tegevuste. Üheks heaks näiteks on grupiviisiliselt oluliste ühiskondlike teemade lahkamine. Inimesed on erinevad ja samuti on erinevad ka nende vaated maailmale. Sellistes grupiaruteludes osaledes tasub endale meelde jätta – ise rääkides kuuled neid samu mõtteid, mida sa ise juba tead, aga teisi inimesi kuulates, võid teada saada midagi uut, mida sa varem ei teadnud. Erinevaid probleeme võib lahendada ka läbi mängude ja katse-eksitus meetodite.

Kriitiline mõtlemine ja kriitiliste küsimuste küsimine on kindlasti üks nendest meetoditest, mis tekitavad paljudes inimestes ebamugavust ja ebakindlust. Sellest ei tasu heituda ega lasta end häirida. Ebameeldivaid küsimusi küsides võid sattuda kellegi pahameele kätte, kuid sellistel hetkedel tasub säilitada meelerahu. Sul on õigus näha asju omamoodi, sul on õigus küsida teist arvamust ja sa võid igal vajalikul hetkel küsida lisaküsimusi, kui tunned, et on midagi, mis vajab veel täpsustamist. Kriitilise mõtlemise arendamine on tervisliku demokraatia loomiseks, säilitamiseks ja edendamiseks ülioluline.

Essee raamatu põhjal „Developing Critical Thinkers“, Stephen D. Brookfield. 1987

Viited:

Kriitiliselt mõtlev maailm – utoopia või reaalsus?

Me elame vabas maailmas. Meil kõigil on õigus elada ja tegutseda, meil kõigil on õigus mõelda ja võimalus oma mõtteid sõnades väljendada, seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Aga seda kõike kuni teatud piirini, pidades järge Eesti Vabariigi põhiseaduses või järgides ühiskondlikke ja sotsiaalseid eetika- ja moraalinorme. See notoorne „aga“, mis tühistab kõik eelneva. Kuskil on alati mingi „aga“, mida esialgu ei pruugigi kohe märgata.

Kui me jätame selle pisikese „aga“ kõrvale, siis utoopiliselt kõlab vaba maailm päris hästi, aga reaalsus on hoopis midagi muud (nägite kuidas ma just tühistasin ära esimese poole oma lausest). Miks ma sellest kõigest kirjutan? Kuivõrd meie ühiskonnas ei ole piisavalt palju kriitiliselt mõtlevaid inimesi, siis on väga oluline sellele teemale tähelepanu juhtida. Ma mõtlen just neid inimesi, kes julgeksid avalikult küsida küsimusi ja panna kahtluse alla kõik vastused, mis neile antakse. Küsimuste küsimine, eriti avalikult, ei ole nii lihtne kui see esialgu tundub. Sa võid koheselt sattuda kellegi pahameele osaliseks ja järgmisel korral mõtled pikalt, kas ikka tasub küsida või on kergem vaikida ja elada tasakesi, kedagi häirimata oma elu edasi? Julgus ühiskonnas kaasa rääkida on absoluutselt hädavajalik. Olen kuulnud paljusid enne valimisi ütlemast, et mis see minu hääl ikka loeb ja seega ei lähe need inimesed ka valimistel hääletama. Just sellise suhtumisega tekitame me oma ühiskonnas veel suurema lõhestumise. Me ei mõtle, sest lihtsam on vaikida. Lihtsam on lükata oma mõtted eemale ja keelduda reflekteerimast. Kuid kriitiline refleksioon ehk sügav sisekaemus on just see, millega inimene peab oma igapäevaste toimingutega hakkamasaamiseks tegelema.

Miks on vaja enda sisse vaatamist, küsimuste küsimist, eneseanalüüsi, käitumiste ümberhindamist ja muutuseid, teadlikult oma eesmärkide mõtestamist ja just pehmete väärtustega arvestamist? Seda kõike on vaja selleks, et ühiskonnas ei tekiks väärtustühjust ja lõppväärtuste puudumist. Me teeme küll midagi, aga keegi ei tea mida, miks ja kelle jaoks see vajalik on. Ühise mõtestatud eesmärgi kallal töötades saame me luua enda jaoks vaba ja väärtustatud ühiskonna.

Kriitiline mõtlemine

S. D. Brookfield kirjutab oma raamatus „Kriitiliste mõtlejate arendamine“ („Developing Critical Thinkers“, 1987) järgmist: „Kriitiliselt mõtlema õppimine on täiskasvanute elu üks olulisemaid tegevusi. Kriitilisteks mõtlejateks saades saame teadlikkuse eeldustest, mille alusel meie ja teised mõtleme ning tegutseme. Me õpime tähelepanu pöörama kontekstile, milles meie tegevused ja ideed tekivad. Oleme skeptilised kiirete paranduste, probleemidele ühe lahenduse pakkumise ja universaalse tõe väite suhtes. Samuti oleme avatud alternatiivsetele viisidele, kuidas maailma vaadata ja maailmas käituda. Oskus kriitiliselt mõelda on meie elu jaoks oluline mitmel erineval viisil. Kui oleme intiimsuhetes kriitilised mõtlejad, õpime nägema oma tegevust teiste pilgu läbi.“

Juba põhi- ja keskkoolis peaksime õppima kriitiliselt mõtlema, aga meie haridussüsteem on üles ehitatud pigem autoritaarse kui autoriteetse õpetaja põhimõttel. Küsimuste küsimine tekitab õpilastes rohkem hirmu ja ärevust kui positiivseid emotsioone. Kardetakse negatiivset sildistamist ja kiusamise ohvriks langemist (siinkohal ei pea kiusaja olema ainult kaasõpilane, kiusajaks võib olla ka õpetaja ise). Jah, selline mõtteviis on hakanud viimasel ajal taandumismärke näitama, aga suures osas toimub õppimine siiski õpikutarkuse järgi ja kui julged milleski kahelda, siis tembeldatakse sind kohe teisitimõtlejaks või lamemaalaseks nagu tänasel päeval armastatakse öelda.

Olulist rolli kriitilise mõtlemise pärssimises avaldab ka ettevõtete juhtide tegutsemine. Tihtipeale võtavad ettevõtete juhid endale suhtumise – kas minu arvamus või vale arvamus. Ja peale mitmekordseid ebaõnnestunud katseid oma muudatus- või parendusettepanekuid välja pakkuda, saab töötaja signaali, et tema panus ettevõtte arendamiseks ei ole absoluutselt oluline. Kriitiliselt mõtlev inimene liigub siinkohal sildu põletades edasi, aga töötaja, kes rõhumise vastu ei hakka ja lepib olukorraga, teenib rahulikult ebapädevat juhti edasi, hoides samal ajal ise rooli, mis laeva vaikselt kursist kõrvale juhib.

Mis juhtuks meie metsadega kui mitte keegi ei pööraks tähelepanu massilisele lageraiele, rääkimata lindude pesitsemisajal metsade mahavõtmisest? Kas Jaak Joala postist väljaroniv skulptuur oleks sellisel kujul täna meisterdatud? Kas tõesti oli meie ministril seda kohvimasinat vaja? Me peame vastu võtma ratsionaalseid otsuseid ja see saab sündida alles siis, kui ühiskond suudab kriitiliselt mõelda.

Refleksioon

Kriitilise mõtlemise üks oluline element on kindlasti refleksioon ehk sisekaemus. Teatud olukorrad meie elus korduvad, refleksioon aitab meil mõtestada ja analüüsida neid olukordi ning mõelda selle peale – kas järjepidevalt ühtemoodi samades olukordades käitudes saame me sellest olukorrast kätte maksimumi või on äkki midagi, mida saab järgmisel korral teistmoodi teha, et tulemus oleks veelgi efektiivsem või veel suuremat rahulolu pakkuv?

Inimesed kipuvad ikka reageerima esimese emotsiooni pealt. Ka mina olen äärmiselt emotsionaalne ja võtan üsna kiirelt kõik negatiivse, mis mu ümber toimub väga hinge. Samas olen ma ka klassikaline ülemõtleja, mis tähendab, et ühte lihtsat olukorda, mis mõne inimese jaoks on tühine, võin ma oma peas lahata mitmeid ja mitmeid kordi, kulutades sellele liiga palju tunde või isegi päevi. Reflekteerimine ja olukordade mõtestatud läbianalüüsimine on teinud mind ennast palju rahulikumaks inimeseks. Ma tean, millistel hetkedel on õige aeg teha paus ja asjade üle järele mõelda. Mitte kunagi ei tasu reageerida esimese emotsiooni pealt ja tänu hetkeks aja maha võtmisele olen ma väga paljudes keerulistes olukordades suutnud tasakaalu säilitada ning vältinud kindlasti nii mõnegi konflikti tekkimist. Konfliktid ei teki ainult pereringis. Konfliktid tekivad nii töökeskkonnas, sõprade hulgas kui ka erinevates sotsiaalsetes ühiskondlikes suhetes. Ja seega on väga oluline võtta aeg maha ja kriitiliselt reflekteerida oma järgmised sammud läbi.

Kas oled mõelnud kunagi selle peale miks korruptsiooni levikut on nii keeruline takistada? Või miks nii kergelt purjuspäi autorooli istutakse? Inimese esmane emotsioon saab tema eetilistest ja moraalsetest käitumisnormidest võitu. Igal teol on oma tagajärg. Kriitiliselt reflekteerides võiksid paljud negatiivsed olukorrad olemata olla.

Pehmed väärtused ja väärtustühjus

Mis on need pehmed väärtused, mida ma enne mainisin? Pehmed väärtused on sellised väärtused, mida ei ole võimalik rahaliselt mõõta. Ehk milline on sinu elustiil, millised on sinu põhimõtted, väärtused ja hinnangud, vabatahtlikkuse alusel ühiskonda tagasipanustamine, eneseareng ja elukestev õppimine. Just pehmete väärtuste taga on tavaliselt inimene ise oma täies ihus ja hiilguses. Pehmeid väärtuseid kannab inimene, kes on autentne (ehe ehk tema ise), hooliv, ühiskondlikult aktiivne saamata selle eest otsest (rahalist) tulu, ta arvestab teiste kaaskodanikega laskudes ise sügavale inimjuure tasandile, et olla iga päev iseenda parim versioon. Sellisel inimesel on selge siht ja eesmärk paigas – ta teab miks ta seda kõike teeb ja kuhu ta lõpuks välja jõuda soovib (tihtipeale on teekond isegi olulisem kui sihtpunkti jõudmine).

Teha asju tegemise pärast või teha asju selleks, et midagi saavutada – õhuke piir lasub nende kahe tegevuse vahel, mõlemad ju ometi teevad midagi, aga tegemise viis on erinev ja seega on ka tulemus erinev. Kahjuks näen enda ümber palju väärtustühje inimesi, nad lihtsalt teevad, sest neile öeldi, et peab tegema, sealjuures ei küsi mitte keegi seda kõige olulisemat küsimust – miks? Kes meist poleks näinud tänavate hooldustöölisi paakauto küljes oleva voolikuga vihmase ilmaga lilli kastmas? Või kui sedasama, äsja asfalteeritud teelõiku kolmandat korda üles kaevatakse, sest esimesel korral pandi uued torud, teisel korral lisati elektrikaabel ja kolmandal korral meenus, et võrgukaabel tuleb ka samast kohast vedada.

Muutuste poole teel

Julgus küsida küsimusi ja mitte leppida esimese ettejuhtuva vastusega, mis sulle antakse, vajab alguses palju harjumist. Muutused ei sünni üleöö. Muutused vajavad aklimatiseerumiseks aega ja praktiseerimist. Väidetavalt võib uue mõtteviisi omandamine võtta keskmiselt kuni 66 päeva. Seega kriitiline mõtlemine ei ole pelgalt oskus või ühekordne katsetamine, vaid see on elustiil, mis peab sinuga kaasas käima iga päev. Küsigem rohkem küsimusi, alles siis on meil võimalus oma vabaduse ja õiguste eest päriselt võidelda.

Artikkel on valminud Tallinna Ülikooli ainekursuse „Esitlus- ja aruteluoskused“ raames.

Andragoogi päevaraamatu kaheksas sissekanne

Kuidas võtta kokku kogu kursusel õpitu ühe sissekandega? See on väga lihtne, tuleb eelnevalt lugeda läbi kõik eelnevad sissekanded. Seega keskendun siinkohal nendele mõtetele, mis loengus paaristöö ajal sai arutletud.

Eelmise sissekande teema oli autentsus. Kuidas sa defineerid sõna autentsus? Kas pole mitte ilusam öelda selle kohta näiteks ehedus koos sinna sisse poogitud aususega? Autentsus on midagi, mis on sinule omast. See näitab sind ennast ausa, haavatava ja loomulikuna, muidugi lisaks sellele ei tasu unustada ka professionaalsust, eetikat, moraali ja pidevat enesearengut. Tegelikult ei mõtle me ju selle peale igapäevaselt, et kas ma olen täna autentne või mitte. Autentsus on midagi, mis käib sinuga kaasas nagu sinu vari või sisemine ego (võib-olla on parem lugeda sisemine-mina).

Samas kõik inimesed ei ole ega saagi kunagi autentseteks. Sa võid ju õppida, aga kui sul puudub see miski (loe: mojo), siis on seda ehedust väga raske saavutada. Ainult teooriast ei ole kasu. Sa pead julgema olla haavatav, sa pead julgema olla sina ise. Ma tean ise kui raske see on. Tihtipeale tahaks jääda märkamatuks, teiste eest varjatuks, olla hall hiireke kuskil nurgas ja mitte tõmmata endale liigset tähelepanu. Aga muutused niimoodi ellu ei ärka. Ei sinus ega ühiskonnas. Kindlasti mõni muutus tuleb kergemalt ja siis ongi lihtne. Aga need muutused, mis tulevad raskemalt, nendega peab palju vaeva nägema. Kõigepealt tuleb vaadata enda sisse (põhjalik sisekaemus), seejärel tuleb iseendaga leppida ja alles siis oled oma autentsusele sammukese lähemal.

Kahjuks ei saa autentsusest rääkida ka kõikide õppejõudude puhul. Mõni õppejõud on karismaatiline, suurepärane suhtleja, ta huvitub õppijatest ja soovib koos nendega areneda ja edasi minna. Teine õppejõud peidab ennast aga kas isiklike raamide taha või toob esile teooria ilma igasuguse isikliku (praktilise) kogemuseta, tekitades seetõttu barjääri nii enda kui ka õppijate vahele. See vist ongi nii, et mida avatum sa iseenda ja õppijate suhtes oled, seda rohkem ka sinu autentsus välja paistab. Ja autentne õppejõud on õppijate seisukohast kõige olulisem õpimotivatsiooni tekitaja ja hoidja.

Viimase (õppe)aasta jooksul olen ma väga palju uusi teadmisi ja kogemusi omandanud, ma märkan palju enam kui palju tegelikult meie ümber räägitakse refleksioonist, analüüsimisest, enesejuhtimisest, oma minaga rahu saavutamisest ja sellest, et kõik inimesed on individuaalsed ja nendele tuleb läheneda ainuisikuliselt. Miks ma seda enda ümber varem ei märganud? Miks suurem ringkond inimesi seda ei märka? Siinkohal võib küsida, millistes kanalites liigub oluline info ja kas seda on piisavalt? Minu meelest ei ole.

Mina saan oma igapäevase informatsiooni väga konkreetsetest keskkondadest, näiteks loengud ja õppejõudude poolt soovitatud õppematerjalid ja artiklid, lisaks Andrase ja EPALe keskkonnad ja kõiksugused veebilehed, mis on konkreetselt täiskasvanutele ja nende õpingutele pühendatud (näiteks www.andragoogika.ee), lisaks ka sotsiaalmeedia, kus olen konkreetselt antud valdkonnaga seotud gruppe ja lehekülgi jälgima hakanud. Mina tean neid kohti täna, kust vajalikku infot leida, aga inimesed, kes pole andragoogikaga varem kokku puutunud, nemad seda ei tea. Tavaline kodanik loeb tavalist Eesti meediat, näiteks Delfi, Postimees, Päevaleht, Elu24, ERR jne. Seal kajastatakse tavalisi päevakajalisi uudiseid, mõnel üksikul juhul satub sinna hulka ka mõni arvamusartikkel, aga täiskasvanuõppest ja elukestvast õppest on asi väga kaugel.

Meedia on ikka selle nägu, kelle käes on võim (näiteks peatoimetajad ja suured juhid). Kajastatakse uudiseid, mis tõmbavad tähelepanu ja koguvad klikke. Kas tõesti on olulisem see, kas Mallukas läks jälle kellestki lahku või mida Paljas Porgand täna süüa soovitab? Meie loengu ajal tehtud paaristöö käigus jäi lauale ka sõna väärtustühjus ehk lõppväärtuste puudumine. Mida me siis tahame oma ühiskonnas näidata? Kas tahame näha Taukari uut autot ja teha erinevaid naljapilte sellest, kuidas Jüri Ratas sinistes tunkedes suurt palki käes hoiab või on siiski meie soov kasvada inimestena, rääkida olulistest teemadest, suurendada kodanikuaktiivsust, kogukondade väärtusi ja teha seda kõike läbi elukestva õppe ja tunnustades oma valdkonna spetsialiste ja eestkostjaid?

Kuidas rääkida inimestele autentsusest ja teha seda niimoodi, et see ka neile korda läheks? Kuidas kaotada ühiskonnas väärtustühjus ja tunnustada hoopis selliseid „pehmeid väärtuseid“ nagu empaatiavõime, loomingulisus, initsiatiivikus, kriitiline mõtlemine, veenmis- ja läbirääkimisoskus, paindlikkus, keerukate probleemide lahendamise oskus, intelligentsus ja sotsiaalne mõjukus? Jätan siia sissekande lõppu kõigile soovituse lugeda sellist dokumenti nagu „Tark ja Tegus Eesti 2035“ ja kui 2035ndaks aastaks on need eesmärgid saavutatud, siis olen kindel, et väärtustühjus meie ühiskonnas hakkab aina enam tahaplaanile jääma.

Tutvu dokumendiga “Tark ja Tegus Eesti 2035”

Minu isiklik õpiteooria.

Minu isiklik õpiteooria on kujunenud kolme erineva teooria põhjal. Alustan Jarvise „Kogemuslikust õppimise“ teooriaga (Experiential learning).

Kogemuslik õppimine on protsess, kus luuakse ja muudetakse kogemus teadmisteks, oskusteks, suhtumisteks, väärtusteks, emotsioonideks ja uskumusteks. See on protsess, mille käigus indiviid saab iseendaks.

Me siseneme igasse olukorda oma varasemate teadmiste ja kogemustega (ehk elulooga) ja tõlgendame seda olukorda (ehk reflekteerime) ja sellest tulenevalt loome oma kogemusele tähenduse.

Selgitan lähemalt Mezirow „Ümberkujundamise õpiteooriaga“ (Transformative learning).

Määrav tingimus inimeseks olemise puhul on see, et me peame mõistma oma kogemusi. Kaasaegsetes ühiskondades peame me õppima tegema enda järeldusi, selmet käituda/tegutseda teiste inimeste eesmärkide, uskumuste, hinnangute ja tunnete järgi.
Meil on tugev kalduvus lükata tagasi (ehk põlata) ideid, mis ei ühti meie arvamustega, me sildistame need ideed ebavajalikeks, väärateks, valedeks, ebaolulisteks, jamadeks, imelikeks või ekslikeks.
Väga oluline on, et õpingud oleksid eesmärgistatud, et me tunneksime ära nii lühi- kui ka pikaajalised eesmärgid.
Õpetaja eesmärk on õppija autonoomsuse poole suunamine ja et õppija oleks sotsiaalselt vastutustundlik mõtleja.
Kriitiline peegeldamine on indiviidi seiskohalt väga oluline selleks, et muuta „iseenesestmõistetavat“ suhtumist, muutustega kohanemist peab õppima.
Selleks, et kujundada ümber oma õpinguid (õppimist), peab õpetaja aitama õppijal saada teadlikuks ja kriitiliseks enda ja teiste järeldustest. Õppija vajab palju praktikat, et neid raame ära tunda, et probleeme ümber sõnastada ja neid uuel viisil ette kujutada.
Selleks, et omandada tähendusi, peab õppija uue informatsiooni õigetesse raamidesse asetama, see hõlmab endas mõtestamist, kontrolli oma tunnete ja iseloomu üle.
Õpetaja peab olema juhendaja ja provokaator, mitte aga autoriteet (võimu omaja).
Täiskasvanuõppe eesmärk on aidata indiviidil saada autonoomseks mõtlejaks (ja tegutsejaks), selleks peab ta ennast väärtustama, leidma endale tähendusi ja eesmärke, mitte aga teha seda teisi kritiseerides.

Kogemusliku õppimise punktid (Miller & Boud 1996, viidanud Jarvis, 1998).

Õppimise stiimuliks ja aluseks on kogemus/kogemine
Õppija loob/tõlgendab aktiivselt oma kogemuse
Õppimine on terviklik
Õppimine on sotsiaalselt ja kultuuriliselt mõjutatud/loodud
Õppimine on mõjutatud sotsiaalmajanduslikust kontekstist, mille sees või ümber õppimine toimub.

Võtan kokku kogemusliku õppimise Jarvise põhjal.

Õppimine võib põhjustada nii kokkuleppeid ja vastavusi või hoopis lahkarvamusi ja innovatsiooni.

Lähtun veel J. Mooni „üldisele õpiteooriale“ (A generic view of learning), kus ta toob välja, et ei ole olemas ühte konkreetset meetodit, mis mõtestaks õppimist. See on väga keeruline teema ja näib, et iga (uus) teooria viitab ja modifitseerib mõnda varasemat.

Inimene loob ja harutab pidevalt oma vaadet maailmale erinevate arusaamade mõtestamise põhjal. Kõik teooriad on inimese loodud hüpoteesid ja inimestel on märkimisväärne valmisolek tulenevalt muutustest (nt ühiskonnas) oma teooriaid vastavalt sellele muutusele muuta. Kui erinevad õppijad suudavad luua erinevaid tähendusi ühest ja samast õppimiskogemusest (kontekstist), siis on õpetajal praktiliselt võimatu õpitulemusi ette näha, sest ta ei suuda näha kõikide õppijate peadesse (mõtetesse).

Tähenduste loomine sõltub parasjagu keskkonnast, ajast, emotsionaalsest seisundist jne. Erinevatel ajahetkedel võid kogeda ühte ja sama olukorda hoopis erinevalt. Ühel hetkel tekib konflikt ja vastuolu, teisel hetkel muutub sinu maailm hoopis uueks.

Enamjaolt on meil kõigil ühesugused tööriistad, erineb ainult nende tööriistade kasutamise viis (kas teed seda oskuslikult või mitte). Kasutamise teadmine (oskus) võib sinuni jõuda alles (aastaid) hiljem.

Üldiselt on õppimine seotud keele ja kultuuriga, see on kõige (õppimise) alus (millisesse keele- ja kultuuriruumi sa sündinud oled). Inimene ja ühiskond eksisteerivad koos ühes dünaamilises maailmas, nad sõltuvad üksteisest.

Kogemuse olemus on seega individuaalne, seda kogeb inimene (indiviid), kuid see on ka sotsiaalne tegevus, kuna kogu kogemust vahendab sotsiaalne ümbrus (keskkond).

Kogemuse saab jagada kaheks välise ja sisemise kogemuse põhjal. Väline kogemus on midagi, mida me kogeme väliselt, nt objekt, ese, idee, vaated, pildid jne. Sisemine kogemus on kogemusele antud tunnetuslik tähendus (sõltuvalt inimese taustast ja mõjudest). Ka õppijad omistavad ühele ja samale õpisituatsioonile (kogemusele) igaüks oma individuaalse tähenduse.

Kogemuse saab jagada ka esmaseks ja sekundaarseks. Esmane ehk peamine kogemus, mida koged sina ise. Sekundaarne ehk teisejärguline kogemus on kogemus, mida sa koged kellegi teise kaudu.

Selleks, et õppida midagi uut, selleks peab kogema midagi teistmoodi. Teistmoodi kogemine võib tulla nii väliselt kui ka sisemiselt (nt refleksioon, vaatad/mõtled millegi üle uue nurga alt). Seega on õppimise aluseks midagi uut (millegi muutus või teisendus), see võib juhtuda nii väliselt kui ka seesmiselt.

Jõuan tagasi tööriistade juurde – materjal on meil kõigil sama, aga kuidas sa seda tõlgendad, see on individuaalne. Õpetaja peab seega inspireerima sind mõtlema ja tähendusi otsima, õppimine peab olema meelepärane ja vabatahtlik. Õppija edenedes, teisisõnu kui temast saab efektiivsem õppija, õpib ta rohkem sisu (konteksti), aga ta õpib ka palju rohkem õppimise kohta – õppija õpib õppima.

Andragoogi päevaraamatu seitsmes sissekanne

Kolmas kohustusliku kirjanduse sissekanne Siiner, T. (2011). Autentsus koolitajate kogemustes.

aut`entne <2: -t`entse> ehtne, ehe (eheda), täiesti usaldatav; algallikail põhinev. Autentsed andmed, dokumendid. Autentsus.
(https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=autentsus&F=M)

Autentsus on koolitaja praktilises tegevuses toimuv eneseareng, mille keskmes on ennastteadvustava mina kooskõla otsimine sotsiaalse rolliga (Siiner, 2011).

Triin Siineri magistritöö on küll kirjutatud aastal 2011, aga teema, millest ta kirjutab, on väga aktuaalne ka tänasel päeval. Kui võtta sõna autentsus ja viia see koolitajate konteksti, siis kindlasti tekitab see sõna paljudes küsimust. Kõik saavad ju aru, mida tähendab olla autentne, aga kuidas see peaks seostuma koolitajate ja nende kogemusega? Kas koolitaja saab olla autentne?

Esimesena tuleb mõtestada lahti sõna autentsus ja see seostada iseenda kui koolitajaga. Autentsus on see, kui oled saanud teadlikuks iseendast. Sa pead mõtlema selle peale, kes oled sina ise, millised on sinu väärtused ja eelistused, kuidas omandad tähendusi kogemustele (nii esmastele kui sekundaarsetele), kuidas sinu taust on sind mõjutanud, kas oskad teadlikult ja kriitiliselt reflekteerida ning vajadusel ka oma käitumist muuta, milline on sinu sotsiaalne positsioon ja kontekst ning kuidas toetad ja suunad oma õppijaid (loomulikult niimoodi, et iseenda väärtuste ja normidega konflikti ei satuks). Autentsus tähendab sügavale inimjuure tasandile laskumist ja enda sisse vaatamist. Autentne koolitaja (inimene) peab esmalt aru saama iseendast, sellest kuidas ta transformeerub erinevate kogemuste käigus ja seejärel saab ta toetada ka õppijate autentseks saamist. Autentsus on elukestev õpe, elukestev areng ja vastuvõtlikkus muutustele nii enda sees kui ka väljaspool iseennast.

Inimeste kogemused on erinevad. Erinevad on ka tähendused, mida nad nendele kogemustele omistavad. Ühel ja samal ajahetkel, kogedes ühte ja sama olukorda, annavad inimesed nendele kogemustele hoopis erinevaid tähendusi. Kui sinu jaoks võib saadud kogemus olla negatiivse tähendusega, siis teine inimene võib seda kogemust enda jaoks mõtestada kas neutraalsest või miks mitte ka positiivsest vaatenurgast. Inimesed teevad eelkõige oma valikuid selle järgi, mis on neile tähenduslik, mis kattub nende vaadetega ja mis sobitub ka nende eesmärkidega.

Koolitaja peab oma töös olema ka professionaalne, mis tähendab ka seda, et ta on enesejuhtiv, täiendab ennast pidevalt (vajadusel õpib ümber), omab ekspertarvamust oma valdkonnast ja järgib kindlasti ka eetikakoodekseid. Professionaalne ja ka autentne koolitaja peab ise olema elav näide õppijast, kes kehastab oma olemisega inimeseks saamist ja olemist läbi õppimise. Kui soovid, et õppijad käituksid sinu sõnade järgi, siis peavad sinu tegemised (ja väljaütlemised) ka seda toetama. Hea koolitaja peab olema inimene, kes teab kes ta on ja julgeb olla see kes ta on, mis tähendab seda, et hea koolitaja peab olema eeskujuks. Kui koolitaja soov on õppurite tööde õigeaegne esitamine ja see, et tööde tegemist võetakse tõsiselt (südamega ja selleks, et õppida juurde midagi uut, mitte pelgalt selleks, et midagi „kohustuslikku“ saaks tehtud), siis peab koolitaja ka oma tegemistest olema eeskujuks. Sellest johtuvalt olen ka mina endale võtnud südameasjaks, et kõik teadmised, mis mulle andragoogikaõpingute ajal antakse (kas siis otseselt või kaudselt), võtan ma avatud meelega vastu, esitan tööd (võimalikult) täpselt õigeks tähtajaks ja teen neid täpselt sellisel viisil, et eelkõige areneksin mina ise (ja et saaksin antud teemast vajalikud teadmised ja oskused), alles seejärel lähtun õppejõu poolt määratud ülesande tingimustest.

Inimeste tegelik vajadus on transformatsioon. Tunnen ise iga päevaga aina enam kuidas ma muutun ja kuidas omistan endale hoopis teistsugusemaid tähendusi kui näiteks aasta varem. Muutused on vajalikud, neid tuleb osata vastu võtta ja sügavalt emmata. Kui hakkad aru saama iseendast, siis hakkad aru saama ka maailmast ja see teebki su autentseks (kas siis koolitaja või inimesena, tegelikult vahet ei ole).

Andragoogi päevaraamatu kuues sissekanne.

Kui ma avan Margit Sutropi poolt koostatud raamatu „Eetikakoodeksid“¹ 89-leheküljelt, siis leian sealt pealkirja „Eetikakoodeksid ise ei taga veel eetilist käitumist“, raamat on välja antud 2016-ndal aastal. Siin on välja toodud kuus peamist põhjust, mis võivad takistada koodeksite toimimist:

Inimesed võivad mitte teada või mäletada, mis koodeksis kirjas on.
Inimesed võivad küll teada, mis koodeks ütleb, ent neil võib puududa motivatsioon seal kirja pandud väärtusi, printsiipe või käitumisreegleid järgida.
Inimesed võivad mitte ära tunda, et esile kerkiva olukorra puhul rakendub üks või teine koodeksi punkt,
Koodeksis väljendatud väärtused võivad minna omavahel konflikti, mistõttu mõlemat pole võimalik järgida.
Koodeksis väljendatud professionaalsed väärtused võivad minna vastuollu inimese isiklike, tema organisatsiooni või laiemalt ühiskonna väärtustega, mistõttu koodeksis väljendatud väärtuste järgimine võib tunduda vähem soovitav või koguni võimatu.
Organisatsiooni deklareeritud väärtused ja tegelikud väärtused, millest igapäevatöös lähtutakse, võivad lahkneda. Juhid võivad suhtuda eetikakoodeksisse ükskõikselt või üleolevalt ja anda oma käitumisega töötajatele halba eeskuju.

Miks on eetikakoodekseid nii raske järgida? Miks ununevad jagatud arusaamad, kohustused, standardid ja printsiibid? Kokkulepped on tehtud, süsteemid on loodud teatud põhjustel, nad ei ole meile ette kirjutatud niisama. Aga päev-päevalt satun olukordadesse (või neid pealt nägema), kus igasugused eetilised ja moraalsed väärtused seatakse kahtluse alla, neist ei peeta kinni ja nad on muutunud justkui eimiskiks (eimillekski). Vahet ei ole, kas hõõrdumine tekib kahe kolleegi vahel haridusasutuses, erinevate erakondade esindajate vaidluses poliitilistel teemadel või ajakirjanduses infot ühele või teisele poole kallutades näiteks online kommentaariumites. Väärtused on muutunud, ühiskond on muutunud ja väga kiirelt on muutunud inimesed ja nende arusaamad sellest, mis on eetiline ja mis on ebaeetiline, millal tasub end tagasi hoida ja natuke mõelda ja millal on õige hetk oma arvamuse avaldamiseks, millal lugeda rahvale moraali ja millal kaasata rahvast endaga koos tegutsema. Kõik tunduvad olevat täna ainult iseenda eest väljas.

Sünonüümisõnastik ütleb järgmist:

Omakasupüüdlik², {kellelgi} on küüned enda poole kõveras, on sõrmed enda poole konksus, kisub kõiges enda poole, omakasu peal väljas, egoistlik, isekas; vt ka ahne

Ahne³, saamahimuline, saamaahne, kasupüüdlik, kasupüüdja, kasuahne, kasuhimuline, [on] saama peal väljas, ei saa täis ega lähe lõhki; vt ka omakasupüüdlik

Mina-mina-mina. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Korruptsioon. Varastamine. Vihkamine. Kius. Halvakspanu. Tagarääkimine. Avalikult häbiposti naelutamine. Oma õiguste taga ajamine. Seda nimekirja võib jätkata veel pikalt. Vaata korra meie ühiskonnale otsa ja mida sa näed? Me elame rõhujate ja rõhutute maailmas, kus rõhujatel on võim ja vahendid ja rõhututel pole mitte midagi, isegi väärikus hakkab vaikselt kaduma. Meil ei ole selget rahvajuhti, kes tegutseks ühiskonna ja rahva nimel, nende eestkostel ja koos rahva endaga. Meil pole isegi veenvaid kõnelejaid, kes kutsuks üles ühiselt tegutsema ja ennast vabaks laulma nagu laulva revolutsiooni ajal.

Rein Veidemann on sidunud laulva revolutsiooni eestlaste laulutraditsiooniga, leides, et rasketel hetkedel lööb välja “mingi müstiline kokkuhoidmise vaim”. Tema sõnul võttis nimetuse “laulev revolutsioon” kasutusele Heinz Valk öölaulupidude harjal kirjutatud artiklis, mis avaldati ajalehes Sirp ja Vasar. Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents mütologiseerida sotsiaalseid nähtusi. Eestis toimunu nimetamine “laulvaks revolutsiooniks” on väljaspool Eestit küsimärgi all.⁴

Mida annaks muuta? Kas üldse saab midagi muuta? Muidugi saab. Alati on võimalus. Andragoogikaõpingud Tallinna Ülikoolis tõestavad mulle iga kord, et headus maailmas pole veel kadunud. Minu andragoogide kursus tuletab mulle seda lausa igapäevaselt meelde. Lahenduseni on muidugi veel pikk tee ja me oleme alles selle teekonna alguses, aga muutusi on juba märgata. Individuaalseid muutusi, meie kõikide andragoogikatudengite sees. Üks meetod selleks on proovida kovisiooni.

Mis on kovisioon? Kovisioon (ingl k co-vision) on meetod, mille raames kolleegid saavad üksteist toetada ja ergutada edasi arenema. Kovisioonigrupp on mõeldud selleks, et üksteist julgustada, koos leida lahendusi võimalikele probleemidele ja üheskoos rõõmustada õnnestumiste üle. Kovisioonigrupi suurus ei ole otseselt piiratud ja põhimõtteliselt võib see toimuda ka vaid kahe sarnast kogemust omava kolleegi vahel.⁵

Me proovisime kovisiooni eelmises loengus. See on selline tugigrupi laadne kogemus, kus enda arvamused ja hoiakud jäetakse päris tõsiselt kõrvale. Sa võtad situatsiooni, vaatad seda mõlema osapoole vaatenurgast, jäädes ise samal ajal neutraalseks ning seejärel proovid välja pakkuda võimalikke lahendusi, et mõlemad osapooled saaksid tulemusega rahul olla. See ei ole sekkumine, see on protsess. See on protsess, kus ei anta hinnanguid ja kus tuleb oma emotsioonid korralikult kontrolli all hoida. Mõnikord on hirmus suur soov sekkuda, vahele astuda ja anda hinnanguid. Sellisel hetkel tuleb võtta aeg maha ja neutraalse vahendajana osapooled lepitada nii, et mõlemad tunneksid ennast pärast hästi. Ja selle tulemusena saabki üheskoos rõõmustada õnnestumiste üle. Sinu rõõm on ka minu rõõm ja vastupidi. Rohkem hoolivust, austust ja üksteise ärakuulamist. Rohkem eetikat, moraali ja väärtuseid. Unustada on lihtne, aga väärikuse säilitamine nõuab väga suurt kogemust, oskust ja tahet. Hoidkem üksteist.

Ahjaa. Loengus käis läbi ka kõige tähtsama (olulisema) küsimuse teema ehk õppejõud palus meil mõelda, mis on minu jaoks täna kõige olulisem küsimus. Minu kõige olulisem küsimus on järgmine – kui kõik inimesed on võrdsed, siis miks osad on võrdsemad?

Kasutet kirjandus:

Sutrop, M.(koost.). (2017) Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad. (2017). TÜ Eetikakeskus.
http://www.eki.ee/dict/sys/index.cgi?Q=omakasupüüdlik&F=M&C06=en
http://www.eki.ee/dict/sys/index.cgi?Q=ahne&F=M&C06=en
https://et.wikipedia.org/wiki/Laulev_revolutsioon
http://www.self.ee/konsultatsioonid/kovisioon

Andragoogi päevaraamatu viies sissekanne.

II Kohustusliku kirjanduse sissekanne. Sutrop, M.(koost.). (2017) Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad. (2017). TÜ Eetikakeskus.

Igapäevases keelepruugis viitab sõna “eetika” sellele, et kõne all on küsimused heast ja halvast, õigest ja väärast. Eetika puudutab seda, mida me ütleme või ütlemata jätame, mida me teeme või tegemata jätame, kes me oleme ja mida me väärtustame. (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 11).

Moraal osutab inimeste ja kultuuride kokkuleppelistele tavadele, reeglitele või praktikatele. Moraal on normide süsteem, mida iseloomustab kohustuslikkus (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12).

Võib eraldi liigitada ka:

Normatiiveetika – konstrueerib eetikateooriaid ja põhjendab moraaliotsustusi filosoofiliselt mitmesuguste teoreetiliste raamistike sees (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12).

Metaeetika – tegeleb eetika semantiliste, loogiliste ja epistemoloogiliste küsimuste teoreetilise uurimisega (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 13).

Praktiline eetika – seob omavahel eetika teooria ja praktika (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 13).

Kutse–eetika – tegeleb professioonile omaste isiklike ja organisatsioonis või ettevõttes kokku lepitud üldiste käitumisnormide eetilise analüüsimise ja põhjendamisega.

Eetikakoodeks – kirjapandud normide ja/või väärtuste kogum, mis on toeks mingis valdkonnas tekkivate moraaliprobleemide lahendamisel ja õigete käitumisviiside valikul (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 20).

Sõnademäng moraali ja eetika vahel on keeruline. Üldiselt saab sõna “moraal” peaaegu alati asendada sõnaga “eetika”, ent mitte vastupidi (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 12). Moraal ja eetika käivad käsikäes, nad sõltuvad teineteisest jäädes siiski omaette indiviidideks. Kui moraal on midagi, mis käib meiega kaasas terve meie elu (alates sündmisest kuni surmani), siis erinevad eetikakoodeksid, mida järgime, jõuavad meieni erinevates eluetappides. Seega võib nende mõlema kooslus tekitada nii üksiku indiviidi kui ka gruppide puhul teatud eluetappidel väärtuskonflikte. Millist väärtust pidada tähtsamaks, juhul kui kõiki korraga järgida ei õnnestu? (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 11).

Teatud eluetappi jõudes hakkame märkama enda ümber erinevaid eetikanorme. Neid võib leida nii õiguse valdkonnas (seadused ja ühiskondlikku korda tagavad normid), religioonis (10 käsku, taevas ja põrgu, kultuurilised ja ühiskondlikud) kui ka etiketis (viisakusreeglid, uskumused, väärtused ja hoiakud). Teatud positsiooni saavutades (nt professiooni omades) hakkavad meile aga kehtima juba konkreetsed eetikakoodeksid. Näiteks teatud elukutsete esindajad (arstid, advokaadid, õpetajad jne) või suurtes ettevõtetes töötamisel (Swedbank, Eesti Energia jne). Seega võib tegelikult öelda, et eetikakoodeksi võivad vastu võtta sisuliselt kõik inimesed, keda ühendab mingisugune tunnus (ükskõik, kas see on elukutse, töökoht või hobi) ning kes peavad vajalikuks seda tunnust ja sellest tulenevaid kohustusi ja käitumismalle oma tegevuses rõhutada (Sutrop, M. (Koost.), 2017, 29).

Eetikakoodeksi teost lugedes oli tunne justkui loeks ühte ja sama lehekülge mitu korda üle. Raamat on väga selge ja konkreetne ning kinnistas juba minu olemasolevaid varasemaid teadmisi. Lihtne on öelda, et paberil on kõik selge, aga seda päriselt praktiseerima hakates olen veendunud, et tekivad raskused. Kuidas leida tasakaal erinevate eetikakoodeksite vahel, kui mõne punkti juures peaks tekkima konflikt? Millist lahendust valida? Kas alati saab kõikide koodeksis olevate punktidega nõustuda?

Väga hästi oli raamatus ka välja toodud info, kuidas koodekseid peaks koostama või neid vajadusel muutma. Ajahambusesse on lihtne toppama jääda, eriti kui koodeksi looja ei ole uuendusmeelne ja on veendunud, et see mis senini on toiminud, toimib ka edaspidi. Meie ühiskond ja tulevik on aga edumeelne ja uuendusetele suunatud, seega tuleb kindlasti eetikakoodekseid teatud ajavahemiku tagant uuendada ja täiendada. Eetikakoodeksi koostajad peaksid kindlasti arvestama sellega, kellele koodeks suunatud on ning kas ka ettevõtja, kes selle koostab, on võimeline ise koodeksit järgima. Väga palju probleeme võib tekkida sellest, kui koodeks on olemas, aga ülemused ainult vilistavad selle peale. See annab ka ettevõtte töötajatele signaali, kuidas antud ettevõttes kogu töömoraal üles ehitatud on, mistõttu võib ettevõtte maine saada väga suure kahju.

Kala hakkab mädanema peast – on üks tore väljend. Kui vaadata Eesti ühiskonda laiemalt, siis tuleb mõelda sügavamalt kõikide oma tegude peale. Vaja on pidevat sisekaemust ja eneseanalüüsi, et püstitatud eesmärke ka saavutada ja ühiskonnana edukalt toimida. Ma ei ole kindel, et kõik meie ettevõtjad ja ametiasutused järgiksid 100%-liselt kõiki eetikakoodekseid, samas unustamata enda moraalitunde. Eetikakoodekseid mitte järgides võib nii ühiskonnale kui miks mitte ka väiksematele ametiasutustele väga suure kahju teha, mida hiljem on keeruline korvata. Rohkem sisekaemust, rohkem eneseanalüüsi, rohkem moraalitunnet ja ehk siis saame rääkida turvalisest, edukamast ja terviklikumast ühiskonnast.

Andragoogi päevaraamatu neljas sissekanne.

Mis on professionalismi tulevik? Miks sa nii arvad ja kas sulle meeldib see kujutluspilt?

Mis on professionalismi tulevik? See on küsimus, mis nõuab väga põhjalikku arutlust ja tähelepanu. Kui ma mõtlen selle peale, kes on professionaal, kes ta oli minevikus ja kes ta on tulevikus, siis julgen väita, et professionaali tähendus on läbi aastate väga palju muutunud ja on endiselt pidevas muutumises.

Professionaaliks peetakse isikut, kes töötab kindlal kutsealal, kellel on selge visioon, kes kasutab spetsiifilist metoodikat ning kvaliteetseid tööriistu ja tehnikaid (Ruijters, M., Simons P. 2020). Kes on piisavalt pädev ütlemaks, kes meist väärib professionaali tiitlit? Kas mina olen professionaal või on mul võimalik tulevikus ennast nimetada professionaaliks? Kas ülikooliõpingud teevad sinust professionaali? Kas teadmised teevad sinust professionaali? Kas teatud käitumisnormid või eetika järgimine teeb sinust professionaali? Kas iseõppija ilma diplomita on professionaal? Siinkohal pean silmas inimest, kes on tänu kaasaegsetele võimalustele ennast harinud, kes omab suurepäraseid kogemusi ja teadmisi teatud valdkonnast, kuid ta pole seda ülikoolis õppinud ja tal puudub asjakohane paber, mis tema pingutusi ja teadmisi tõestaks.

Kust läheb tänasel päeval piir? Kui meil on ülikoolilõpetajad, kes veavad ennast napilt koolist läbi ja kes pole hingega teemas või iseõppijad, kes hiilgavad oma teadmistega, kuid neil pole võimalik enda teadmiste tagamaid meile tõestada. Ka teadmisel ja teadmisel on vahe sees. Keegi kuskil ütles, keegi kuskil tegi – kelle sõna saab üldse täna uskuda, kui arvestada totaalset infoühiskonda ja võimaluste rohkust.

Professionalismi tulevik on määratud suure küsimärgi alla. Utoopilises maailmas oleme me kõik professionaalid, olenemata sellest kanalist, kust oma info oled leidnud. Oma valdkonna tegijad. Aga utoopilist maailma ei ole olemas. Inimkonna alged on juba pärit klassisüsteemist. Meil on rikkad ja vaesed, targad ja lollid, moraalsed ja amoraalsed, suured ja väikesed, tugevad ja nõrgad, ilusad ja koledad, edukad ja läbikukkujad, tegutsejad ja laisklejad, kõrgemal ja madalamal positsioonil, atraktiivsed ja mitteatraktiivsed, eetilised ja ebaeetilised, kuningad ja alamad ja seda juba meie algusaegadest saadik. Pidevalt räägitakse võrdsusest, aga tegelikult pole võrdsust ollagi. Ma tunnen seda ise igapäevaselt, kus minu ametit ja mind ennast ei peeta prestiižeks. Kus minu kogemused ja teadmised ei loe mitte midagi. Kus mulle vaadatakse ülevalt alla ja mõeldakse, et miks sa üldse minuga räägid, sa ei ole mittekeegi. Mul puudub võim ja positsioon. Ühiskonna jaoks olen ma lükata-tõmmata. Nii kui teen vea, hõõrutakse seda mulle veel aastaid nina alla. Kui aga olen edukas, ei märka seda keegi ja see ei oma tähtsust. Me ei ole võrdsed. Meid ei hinnata samadel alustel. Minu võit ei ole kellegi teise jaoks võit, vaid pigem kaotus, aga kellegi teise võit peab olema meie kõigi võit. Sellises ühiskonnas on keeruline elada, olla, töötada, armastada ja hingata.

Lisaks asendavad tulevikus väga paljud professioonid välja masinad ja erinevad IT-lahendused. Kuidas saavutada vabadus maailmas, kus sinu töö kaotatakse ära, aga midagi asemele ka ei pakuta? Me oleme harjunud maad harima, õpetama, tegema rasket ja füüsilist tööd, mis nüüd on suuremas osas üle võtnud masinad. Ometigi ei paku keegi sulle mingit asendust. Kes toob leiva lauale? Muidugi on ilus mõelda, et masinad vabastavad inimkonna suurest hulgast tööst ja inimesed saavad olla oma tegemistes vabad – nad ei sõltu kellestki, ei pea tegema rasket tööd ja nende elu ei sõltu enam töö tegemisest. Aga siiski – kes toob leiva lauale? Kes maksab minu kommunaalarved, ostab mulle toitu ja võimaldab korra kuus teatris käia ja korra aastas välismaale reisile minna? Vabade kunstide olemasolu on hädavajalik, aga kas kujutate ette maailma kus kõik inimesed tegeleksid ainult sellega, mis nende silma särama paneb? Siis oleks maailm täis seiklejaid, kunstnikke, artiste, suuri mõtlejaid ja leiutajaid. Aga see ei too leiba lauale. See ei päästa inimkonda ei haigustest, üleujutustest ega aita välja mõelda uusi tehnoloogilisi lahendusi.

Kui masinad on uus professionaalsus, siis see on kindlasti maailm, kus mina elada ei taha. Kui ebavõrdsus ei näita taandumismärke, siis see on kindlasti maailm, kus mina elada ei taha. Väga raske on kujutada ette maailma, kus kõik inimesed oleksid õnnelikud, kus kõik oleksid oma valdkonna spetsialistid ja kus kõik teevad oma tööd südamega. Seepärast jätan antud hetkel selle küsimuse vastamata. Me oleme klassisüsteemis üles kasvanud ja see on meie tulevik. Kui oleksime aegade algusest saadik olnud võrdsed, oleks maailm hoopis teine paik. Kas parem, seda ei oska keegi öelda.

Allikas – Ruijters, M., Simons P. (2020). Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine

Peegeldus

Kui sa ükskord vaatad peeglisse ja ennast enam ära ei tunne, siis on aeg muutusteks. Muuda kõike, mis vaja, aga ole muutusteks valmis. Muutused ei ole alati positiivsed, nad võivad meid ängistada, kinni naelutada, panna meid nutma kõige valusamaid pisaraid, otsima võimalusi loobumiseks, aga need hetked tuleb ära tunda. Ära anna alla. Kui kord muutus on sinuni jõudnud, siis kasuta tema täit potentsiaali. Luba endal muutuda ja unusta kõik, mis varem nii loomulik tundus. Muutuste tagajärjel purunevad suhted, teekonnad lähevad lahku, uksed sulguvad, aga samas tulevad uued suhted, uued teekonnad ja avanevad uued aknad.

Ära muretse sellepärast, mis oli. Mõtle vaid sellele, mis on sind ees ootamas. Lase ennast vabaks. Hinga. Nuta. Naera. Lihtsalt ole olemas. Ja igal võimalikul hetkel kaardista oma tundeid, vaata neile julgelt otsa ja naerata. Täna on uus homme. Homme on uus ülehomme. Me ei ole täna need, kes me olime eile. Me ei ole homme need, kes me oleme täna.

Vaata enda sisse, lase teistel enda sisse vaadata, luba ennast vaadata, see tagab sulle lõpuks sügava rahulolu. Unista. Planeeri. Tegutse. Ole julge ja ära tunne sellepärast häbi. Kõik, mis sa teed, teed sa iseendale. Ära lase ennast mõjutada inimestel, olenditel, esemetel, ajal, ruumil ja kohal – ole ise mõjutaja ja võta ohjad enda kätte.

Kui sa järgmine kord peeglisse vaatad ja näed tuttavaid elemente, siis oled õigel teel. Muutuste protsess on pikk ja käänuline, teekond on raske ja tundub lihtsam tagasi pöörduda. Sellisel hetkel ära kaldu teelt kõrvale, ära unusta oma unistusi ja ära pöördu tagasi. Tagasipöördumine on kõige lihtsam lahendus, aga sellel on ka kõige rängem hind. Ole julge ja ära tunne sellepärast häbi. Ole sina ise. Päriselt ka. Esimest korda elus ole lõpuks sina ise. Sa ei sõltu kellestki, sa ei sõltu millestki. Sa oled sündinud vabana ja nüüd tuleb see vabadus uuesti kätte saada. Ja sellel hetkel kui sa saad aru, et oled tõeliselt vaba – sellel hetkel oled sa võimeline jätkama. Sest vabadusega see kõik ei piirdu. Nüüd tuleb õppida uue minaga koos elamist ja eksisteerimist. Ja see tähendabki uue elu algust. See on teekond, mis ei lõppe kunagi, aga ta käib sinu rada mööda, sina kontrollid kõike. Kui sa täna õhtul peeglisse vaatad, siis kas tunned ennast ära?

Kes maksab kinni meie elu?

Argised muremõtted eemale ei taandu
Vahel on olla nii raske
Eile, täna, homme – mis sest enam?

Kui kord lennukid ei maandu
Kui kõik vastutulijad on võõrad
Kui ühiskond sulgeb end piiride rüppe

Palun ainult hingata mul laske
Kas maailm on tulevikus kenam?
Mis sest enam?

Koroonaviiruse ajastu on meie mõttemaailmad saasi ajanud. Peale selle on meie ühiskond sassi aetud. Peale selle on meie tegemised, mõtted ja tunded sassi aetud. Ja peale selle on meie käitumismustrid sassi aetud. Kas tulevikus on võimalik ilma maskita elada? Kas mul on võimalus oma lähedasi näha ja süümepiinadeta kallistada? Kas mul on piisavalt finantse, et see kõik üle elada või koorman ennast stressi all ja lõhken suurest pingest? Miks mul ei ole võimalust valida hommikul kaua magamist? Miks mul ei ole võimalik valida vabadust oma tegemiste üle? Ma ei saa vabalt hingata, ma ei saa vabalt olla. Tahaks ka võtta vahe-aasta ja lihtsalt olla. Loomingu sees. Muretsemata homse pärast – kust ma süüa saan, kes mu arveid maksab. Kes vastutab minu vaimse tasakaalu eest? Kes vastutab minu sõltumatuse eest? Kui tunnengi, et hakkan õide puhkema, siis pole mul kasvuruumi ja ma närbun koorma all, mida ühiskond mul kanda käseb.

————————————————————————-

Tööstushooneis juttu keegi ei aja
On vaikusetundide aeg
Töö käib kohusetundest, igal ajal
Hingatagi pole enam ruumi

Ole kes oled, aga siia pole sul enam asja
Meil on kuningas, kes mängu juhib
Ja etturid, nemad on ammu maha mängitud

Tööstushooneis juttu on aina vähem
Sõnu polegi vaja, töö käib täies hoos
Suured numbrid, suured tänusõnad
Masinail, kel seda tänu kuulda pole vaja

Mis tunne on nutta?
Mis tunne on naerda?
Mis on rõõm või ükskõiksus
või kurbus või kadedus?
Ma neid sõnu tunnen,
oskan käänata,
lausessegi siduda.
Aga mis tunne see päriselt on?
Küsis üks masin teiselt.

Kuhu kadusid inimesed? Aeg on justkui jäänud seisma. Mäng on väikese inimese töö. Töö on suure inimese töö. Töö on leib, töö on kodu, töö on perekond. Töö toob leiva lauale. Kui pole tööd, pole leiba, pole kodu, pole perekonda. Me kõik unistame helgemast homsest ja tahaksime teha seda, mis meile meeldib, aga kui pole tööd, siis pole elu. Kes maksab kinni meie elu?