Kolmas kohustusliku kirjanduse sissekanne Siiner, T. (2011). Autentsus koolitajate kogemustes.

aut`entne <2: -t`entse> ehtne, ehe (eheda), täiesti usaldatav; algallikail põhinev. Autentsed andmed, dokumendid. Autentsus. 
(https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=autentsus&F=M)

Autentsus on koolitaja praktilises tegevuses toimuv eneseareng, mille keskmes on ennastteadvustava mina kooskõla otsimine sotsiaalse rolliga (Siiner, 2011).

Triin Siineri magistritöö on küll kirjutatud aastal 2011, aga teema, millest ta kirjutab, on väga aktuaalne ka tänasel päeval. Kui võtta sõna autentsus ja viia see koolitajate konteksti, siis kindlasti tekitab see sõna paljudes küsimust. Kõik saavad ju aru, mida tähendab olla autentne, aga kuidas see peaks seostuma koolitajate ja nende kogemusega? Kas koolitaja saab olla autentne?

Esimesena tuleb mõtestada lahti sõna autentsus ja see seostada iseenda kui koolitajaga. Autentsus on see, kui oled saanud teadlikuks iseendast. Sa pead mõtlema selle peale, kes oled sina ise, millised on sinu väärtused ja eelistused, kuidas omandad tähendusi kogemustele (nii esmastele kui sekundaarsetele), kuidas sinu taust on sind mõjutanud, kas oskad teadlikult ja kriitiliselt reflekteerida ning vajadusel ka oma käitumist muuta, milline on sinu sotsiaalne positsioon ja kontekst ning kuidas toetad ja suunad oma õppijaid (loomulikult niimoodi, et iseenda väärtuste ja normidega konflikti ei satuks). Autentsus tähendab sügavale inimjuure tasandile laskumist ja enda sisse vaatamist. Autentne koolitaja (inimene) peab esmalt aru saama iseendast, sellest kuidas ta transformeerub erinevate kogemuste käigus ja seejärel saab ta toetada ka õppijate autentseks saamist. Autentsus on elukestev õpe, elukestev areng ja vastuvõtlikkus muutustele nii enda sees kui ka väljaspool iseennast. 

Inimeste kogemused on erinevad. Erinevad on ka tähendused, mida nad nendele kogemustele omistavad. Ühel ja samal ajahetkel, kogedes ühte ja sama olukorda, annavad inimesed nendele kogemustele hoopis erinevaid tähendusi. Kui sinu jaoks võib saadud kogemus olla negatiivse tähendusega, siis teine inimene võib seda kogemust enda jaoks mõtestada kas neutraalsest või miks mitte ka positiivsest vaatenurgast. Inimesed teevad eelkõige oma valikuid selle järgi, mis on neile tähenduslik, mis kattub nende vaadetega ja mis sobitub ka nende eesmärkidega. 

Koolitaja peab oma töös olema ka professionaalne, mis tähendab ka seda, et ta on enesejuhtiv, täiendab ennast pidevalt (vajadusel õpib ümber), omab ekspertarvamust oma valdkonnast ja järgib kindlasti ka eetikakoodekseid. Professionaalne ja ka autentne koolitaja peab ise olema elav näide õppijast, kes kehastab oma olemisega inimeseks saamist ja olemist läbi õppimise. Kui soovid, et õppijad käituksid sinu sõnade järgi, siis peavad sinu tegemised (ja väljaütlemised) ka seda toetama. Hea koolitaja peab olema inimene, kes teab kes ta on ja julgeb olla see kes ta on, mis tähendab seda, et hea koolitaja peab olema eeskujuks. Kui koolitaja soov on õppurite tööde õigeaegne esitamine ja see, et tööde tegemist võetakse tõsiselt (südamega ja selleks, et õppida juurde midagi uut, mitte pelgalt selleks, et midagi „kohustuslikku“ saaks tehtud), siis peab koolitaja ka oma tegemistest olema eeskujuks. Sellest johtuvalt olen ka mina endale võtnud südameasjaks, et kõik teadmised, mis mulle andragoogikaõpingute ajal antakse (kas siis otseselt või kaudselt), võtan ma avatud meelega vastu, esitan tööd (võimalikult) täpselt õigeks tähtajaks ja teen neid täpselt sellisel viisil, et eelkõige areneksin mina ise (ja et saaksin antud teemast vajalikud teadmised ja oskused), alles seejärel lähtun õppejõu poolt määratud ülesande tingimustest. 

Inimeste tegelik vajadus on transformatsioon. Tunnen ise iga päevaga aina enam kuidas ma muutun ja kuidas omistan endale hoopis teistsugusemaid tähendusi kui näiteks aasta varem. Muutused on vajalikud, neid tuleb osata vastu võtta ja sügavalt emmata. Kui hakkad aru saama iseendast, siis hakkad aru saama ka maailmast ja see teebki su autentseks (kas siis koolitaja või inimesena, tegelikult vahet ei ole). 

Kui ma avan Margit Sutropi poolt koostatud raamatu „Eetikakoodeksid“¹ 89-leheküljelt, siis leian sealt pealkirja „Eetikakoodeksid ise ei taga veel eetilist käitumist“, raamat on välja antud 2016-ndal aastal. Siin on välja toodud kuus peamist põhjust, mis võivad takistada koodeksite toimimist:

• Inimesed võivad mitte teada või mäletada, mis koodeksis kirjas on.
• Inimesed võivad küll teada, mis koodeks ütleb, ent neil võib puududa motivatsioon seal kirja pandud väärtusi, printsiipe või käitumisreegleid järgida.
• Inimesed võivad mitte ära tunda, et esile kerkiva olukorra puhul rakendub üks või teine koodeksi punkt, 
• Koodeksis väljendatud väärtused võivad minna omavahel konflikti, mistõttu mõlemat pole võimalik järgida.
• Koodeksis väljendatud professionaalsed väärtused võivad minna vastuollu inimese isiklike, tema organisatsiooni või laiemalt ühiskonna väärtustega, mistõttu koodeksis väljendatud väärtuste järgimine võib tunduda vähem soovitav või koguni võimatu.
• Organisatsiooni deklareeritud väärtused ja tegelikud väärtused, millest igapäevatöös lähtutakse, võivad lahkneda. Juhid võivad suhtuda eetikakoodeksisse ükskõikselt või üleolevalt ja anda oma käitumisega töötajatele halba eeskuju. 

Miks on eetikakoodekseid nii raske järgida? Miks ununevad jagatud arusaamad, kohustused, standardid ja printsiibid? Kokkulepped on tehtud, süsteemid on loodud teatud põhjustel, nad ei ole meile ette kirjutatud niisama. Aga päev-päevalt satun olukordadesse (või neid pealt nägema), kus igasugused eetilised ja moraalsed väärtused seatakse kahtluse alla, neist ei peeta kinni ja nad on muutunud justkui eimiskiks (eimillekski). Vahet ei ole, kas hõõrdumine tekib kahe kolleegi vahel haridusasutuses, erinevate erakondade esindajate vaidluses poliitilistel teemadel või ajakirjanduses infot ühele või teisele poole kallutades näiteks online kommentaariumites. Väärtused on muutunud, ühiskond on muutunud ja väga kiirelt on muutunud inimesed ja nende arusaamad sellest, mis on eetiline ja mis on ebaeetiline, millal tasub end tagasi hoida ja natuke mõelda ja millal on õige hetk oma arvamuse avaldamiseks, millal lugeda rahvale moraali ja millal kaasata rahvast endaga koos tegutsema. Kõik tunduvad olevat täna ainult iseenda eest väljas. 

Mina-mina-mina. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Korruptsioon. Varastamine. Vihkamine. Kius. Halvakspanu. Tagarääkimine. Avalikult häbiposti naelutamine. Oma õiguste taga ajamine. Seda nimekirja võib jätkata veel pikalt. Vaata korra meie ühiskonnale otsa ja mida sa näed? Me elame rõhujate ja rõhutute maailmas, kus rõhujatel on võim ja vahendid ja rõhututel pole mitte midagi, isegi väärikus hakkab vaikselt kaduma. Meil ei ole selget rahvajuhti, kes tegutseks ühiskonna ja rahva nimel, nende eestkostel ja koos rahva endaga. Meil pole isegi veenvaid kõnelejaid, kes kutsuks üles ühiselt tegutsema ja ennast vabaks laulma nagu laulva revolutsiooni ajal. 

Rein Veidemann on sidunud laulva revolutsiooni eestlaste laulutraditsiooniga, leides, et rasketel hetkedel lööb välja “mingi müstiline kokkuhoidmise vaim”. Tema sõnul võttis nimetuse “laulev revolutsioon” kasutusele Heinz Valk öölaulupidude harjal kirjutatud artiklis, mis avaldati ajalehes Sirp ja Vasar. Marju Lauristini sõnul on Eestis tendents mütologiseerida sotsiaalseid nähtusi. Eestis toimunu nimetamine “laulvaks revolutsiooniks” on väljaspool Eestit küsimärgi all.⁴

Mida annaks muuta? Kas üldse saab midagi muuta? Muidugi saab. Alati on võimalus. Andragoogikaõpingud Tallinna Ülikoolis tõestavad mulle iga kord, et headus maailmas pole veel kadunud. Minu andragoogide kursus tuletab mulle seda lausa igapäevaselt meelde. Lahenduseni on muidugi veel pikk tee ja me oleme alles selle teekonna alguses, aga muutusi on juba märgata. Individuaalseid muutusi, meie kõikide andragoogikatudengite sees. Üks meetod selleks on proovida kovisiooni.   

Mis on kovisioon? Kovisioon (ingl k co-vision) on meetod, mille raames kolleegid saavad üksteist toetada ja ergutada edasi arenema.  Kovisioonigrupp on mõeldud selleks, et üksteist julgustada, koos leida lahendusi võimalikele probleemidele ja üheskoos rõõmustada õnnestumiste üle. Kovisioonigrupi suurus ei ole otseselt piiratud ja põhimõtteliselt võib see toimuda ka vaid kahe sarnast kogemust omava kolleegi vahel.⁵

Me proovisime kovisiooni eelmises loengus. See on selline tugigrupi laadne kogemus, kus enda arvamused ja hoiakud jäetakse päris tõsiselt kõrvale. Sa võtad situatsiooni, vaatad seda mõlema osapoole vaatenurgast, jäädes ise samal ajal neutraalseks ning seejärel proovid välja pakkuda võimalikke lahendusi, et mõlemad osapooled saaksid tulemusega rahul olla. See ei ole sekkumine, see on protsess. See on protsess, kus ei anta hinnanguid ja kus tuleb oma emotsioonid korralikult kontrolli all hoida. Mõnikord on hirmus suur soov sekkuda, vahele astuda ja anda hinnanguid. Sellisel hetkel tuleb võtta aeg maha ja neutraalse vahendajana osapooled lepitada nii, et mõlemad tunneksid ennast pärast hästi. Ja selle tulemusena saabki üheskoos rõõmustada õnnestumiste üle. Sinu rõõm on ka minu rõõm ja vastupidi. Rohkem hoolivust, austust ja üksteise ärakuulamist. Rohkem eetikat, moraali ja väärtuseid. Unustada on lihtne, aga väärikuse säilitamine nõuab väga suurt kogemust, oskust ja tahet. Hoidkem üksteist. 

Ahjaa. Loengus käis läbi ka kõige tähtsama (olulisema) küsimuse teema ehk õppejõud palus meil mõelda, mis on minu jaoks täna kõige olulisem küsimus. Minu kõige olulisem küsimus on järgmine – kui kõik inimesed on võrdsed, siis miks osad on võrdsemad?