Peegeldus

Kui sa ükskord vaatad peeglisse ja ennast enam ära ei tunne, siis on aeg muutusteks. Muuda kõike, mis vaja, aga ole muutusteks valmis. Muutused ei ole alati positiivsed, nad võivad meid ängistada, kinni naelutada, panna meid nutma kõige valusamaid pisaraid, otsima võimalusi loobumiseks, aga need hetked tuleb ära tunda. Ära anna alla. Kui kord muutus on sinuni jõudnud, siis kasuta tema täit potentsiaali. Luba endal muutuda ja unusta kõik, mis varem nii loomulik tundus. Muutuste tagajärjel purunevad suhted, teekonnad lähevad lahku, uksed sulguvad, aga samas tulevad uued suhted, uued teekonnad ja avanevad uued aknad.

Ära muretse sellepärast, mis oli. Mõtle vaid sellele, mis on sind ees ootamas. Lase ennast vabaks. Hinga. Nuta. Naera. Lihtsalt ole olemas. Ja igal võimalikul hetkel kaardista oma tundeid, vaata neile julgelt otsa ja naerata. Täna on uus homme. Homme on uus ülehomme. Me ei ole täna need, kes me olime eile. Me ei ole homme need, kes me oleme täna.

Vaata enda sisse, lase teistel enda sisse vaadata, luba ennast vaadata, see tagab sulle lõpuks sügava rahulolu. Unista. Planeeri. Tegutse. Ole julge ja ära tunne sellepärast häbi. Kõik, mis sa teed, teed sa iseendale. Ära lase ennast mõjutada inimestel, olenditel, esemetel, ajal, ruumil ja kohal – ole ise mõjutaja ja võta ohjad enda kätte.

Kui sa järgmine kord peeglisse vaatad ja näed tuttavaid elemente, siis oled õigel teel. Muutuste protsess on pikk ja käänuline, teekond on raske ja tundub lihtsam tagasi pöörduda. Sellisel hetkel ära kaldu teelt kõrvale, ära unusta oma unistusi ja ära pöördu tagasi. Tagasipöördumine on kõige lihtsam lahendus, aga sellel on ka kõige rängem hind. Ole julge ja ära tunne sellepärast häbi. Ole sina ise. Päriselt ka. Esimest korda elus ole lõpuks sina ise. Sa ei sõltu kellestki, sa ei sõltu millestki. Sa oled sündinud vabana ja nüüd tuleb see vabadus uuesti kätte saada. Ja sellel hetkel kui sa saad aru, et oled tõeliselt vaba – sellel hetkel oled sa võimeline jätkama. Sest vabadusega see kõik ei piirdu. Nüüd tuleb õppida uue minaga koos elamist ja eksisteerimist. Ja see tähendabki uue elu algust. See on teekond, mis ei lõppe kunagi, aga ta käib sinu rada mööda, sina kontrollid kõike. Kui sa täna õhtul peeglisse vaatad, siis kas tunned ennast ära?

Kes maksab kinni meie elu?

Argised muremõtted eemale ei taandu
Vahel on olla nii raske
Eile, täna, homme – mis sest enam?

Kui kord lennukid ei maandu
Kui kõik vastutulijad on võõrad
Kui ühiskond sulgeb end piiride rüppe

Palun ainult hingata mul laske
Kas maailm on tulevikus kenam?
Mis sest enam?

Koroonaviiruse ajastu on meie mõttemaailmad saasi ajanud. Peale selle on meie ühiskond sassi aetud. Peale selle on meie tegemised, mõtted ja tunded sassi aetud. Ja peale selle on meie käitumismustrid sassi aetud. Kas tulevikus on võimalik ilma maskita elada? Kas mul on võimalus oma lähedasi näha ja süümepiinadeta kallistada? Kas mul on piisavalt finantse, et see kõik üle elada või koorman ennast stressi all ja lõhken suurest pingest? Miks mul ei ole võimalust valida hommikul kaua magamist? Miks mul ei ole võimalik valida vabadust oma tegemiste üle? Ma ei saa vabalt hingata, ma ei saa vabalt olla. Tahaks ka võtta vahe-aasta ja lihtsalt olla. Loomingu sees. Muretsemata homse pärast – kust ma süüa saan, kes mu arveid maksab. Kes vastutab minu vaimse tasakaalu eest? Kes vastutab minu sõltumatuse eest? Kui tunnengi, et hakkan õide puhkema, siis pole mul kasvuruumi ja ma närbun koorma all, mida ühiskond mul kanda käseb.

————————————————————————-

Tööstushooneis juttu keegi ei aja
On vaikusetundide aeg
Töö käib kohusetundest, igal ajal
Hingatagi pole enam ruumi

Ole kes oled, aga siia pole sul enam asja
Meil on kuningas, kes mängu juhib
Ja etturid, nemad on ammu maha mängitud

Tööstushooneis juttu on aina vähem
Sõnu polegi vaja, töö käib täies hoos
Suured numbrid, suured tänusõnad
Masinail, kel seda tänu kuulda pole vaja

Mis tunne on nutta?
Mis tunne on naerda?
Mis on rõõm või ükskõiksus
või kurbus või kadedus?
Ma neid sõnu tunnen,
oskan käänata,
lausessegi siduda.
Aga mis tunne see päriselt on?
Küsis üks masin teiselt.

Kuhu kadusid inimesed? Aeg on justkui jäänud seisma. Mäng on väikese inimese töö. Töö on suure inimese töö. Töö on leib, töö on kodu, töö on perekond. Töö toob leiva lauale. Kui pole tööd, pole leiba, pole kodu, pole perekonda. Me kõik unistame helgemast homsest ja tahaksime teha seda, mis meile meeldib, aga kui pole tööd, siis pole elu. Kes maksab kinni meie elu?

Lugude jutustamine ehk narratiivide loomine – kust see tuleb?

Lugusid ei ole lihtne jutustada, mõnel tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt ja leidub ka neid, kes seda üldse oluliseks ei pea. Aga miks on lugude jutustamine oluline?

Me kogeme oma elus läbi erinevaid sündmusi, meid tabavad erinevad tunded ja emotsioonid. Ja see muudab midagi sinu sees. Mind on alati paelunud väljend – ma ei ole täna see, kes ma olin eile. Millest saab järeldada – ma ei ole homme see, kes ma olen täna. Kogemused rikastavad, muudavad ja kasvatavad meid. Võid mõelda endast kui heast veinist, mis aja jooksul aina paremaks muutub.

Meid mõjutab kõik see, mis on meie ümber. Me näeme ja tunnetame maailma hoopis erinevalt. Seda mõjutab keskkond, mis sind ümbritseb ja ka inimesed, kellega suhtled. Ma olen alati oluliseks pidanud erinevate artistide töid ja tegemisi. Kui sa kujutad ette sõna artist, siis eesti ja inglise keeles on sellel sõnal hoopis erinev tähendus. Eesti keeles on minu jaoks artist kui esineja, inglise keeles aga kui looja. Seega lähtun edaspidi sõna artist kasutades inglise keelset tähendust.

Artist on keegi, kes loob oma ihu ja hingega midagi, mida ei ole võimalik muul moel väljendada. Olgu see siis kirjanduslik teos, graafika, maal, skulptuur, foto, kudum, heliteos, kinofilm, lavastus, häppening või performance. Kui palju üldse on artistid meie kultuuriruumis (siinkohal võid ise mõelda, kas pelgalt Eestis või kogu maailmas) hinnatud? Kas pead ennast artistiks? Kas tunned ennast piisavalt väärtustatuna? Kas sind on märgatud?

Märkamise kohapealt ma üldse mitte ei kahtle, kuigi mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub teiste hulgast silmapaistmine. Maailmas on aina rohkem inimesi, piirid on lahti ja kogu seda loomingut ära tarbida on lihtsalt võimatu. Ma arvan, et enne kriisi ja eriolukorda ei pandud artiste niivõrd palju tähele kui seda tehakse nüüd. Kas kujutad ette maailma, kus ei ole ühtegi kirjanikku, pole ühtegi teost, pole kunsti ega lavastusi? Minu arvates on looming inimkonnale sama oluline kui teaduse ja tehnoloogia arendamine.

Siiski me teame kõik, et loominguga saavutavad oma eluajal kuulsuse vaid mõned üksikud artistid. Külmetav kunstnik on kõigile tuttav väljend. Paljud loomeinimesed saavutavad kuulsuse alles peale oma surma. Kuidas on maailmas juhtunud nii, et väärtustame kõike alles siis kui see on kadunud? Ja miks tahetakse loomingut kätte saada võimalikult odava hinna eest? Kas see on see kultuuriruum kus sina tahaksid loomeisikuna olla?

Me elame pidevas muutuvas maailmas, kus aina enam tähtsust kogub kõik, mis algab sõnaga digi(taalne). Kõik peab olema ühe klikiga kättesaadav. Enam ei ole vaja kuskile kohale minna, sest virtuaalselt on kõik võimalik. Milleks katsuda, tunda, näha, vaadelda, mõtiskleda või omada loomingut? Kui mina käisin põhikoolis, siis pidin selgeks õppima 100 maalikunstnikku ja nende töid peast teadma, ma pidin kuulamise pealt nimetama helilooja nime ja teadma peast erinevate luuletajate luuletusi. Muusika omamiseks tuli seda osta, alguses kassette, siis cd-plaate ja need olid hirmus kallid. Kui raamatut ei jaksanud osta, siis laenutasid selle raamatukogust. Google’i asemel olid entsüklopeediad ja kogu vajalik informatsioon tuli käsitsi ümber kirjutada. Helistamiseks oli lauatelefon, mõnel isegi naabriga kahe peale, et kulusid kokku hoida. Elu toimis rahulikus tempos ja kui tahtsid midagi/kedagi näha, siis tuli selleks kohale minna.

On uskumatu mõelda, milline hiiglaslik muutus on toimunud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Täna saab kõike teha ja vaadata kodust lahkumata. Virtuaaltuurid, virtuaalgiidid, Spotify, Netflix, Youtube, Google, Amazon, Ebay, Twitter, Facebook ja seda nimekirja saaks jätkata veel väga pikalt. Sa ei pea isegi enam teksti lugema, sest selle võib robot sulle ette lugeda. Väärtused hakkavad langema. Infot on nii palju, et keegi ei jaksa ega viitsi enam süveneda. Kõik on enda meelest eksperdid. Kui omad peegelkaamerat oled kohe professionaalne fotograaf. Kui oled juutuuber, siis oled kohe dokumentalist. Ja kui situd purki, siis oled maailmakuulus kunstnik.

Enne seda võiks aga natuke mõelda, süüvida rohkem enda sisse ja leida end üles. Miks on inimestel hobid? Sest hobi on miski, mis hoiab sinu vaimu tervena kui palgatöö sinu hinge ei toida. Loomisinstinkt ja tahe on seotud sellega, kui sa enam üldse teisiti ei saa. Sa kirjutad, sest vastasel juhul põleksid sõnad su sees tuhaks. Sa joonistad, sest muul viisil ei saa sa oma mõtteid väljendada. Sa teed filmi, sest sa teisiti ei oska. Sa lood oma kätega, sest su käed ei suuda rahulikult paigal olla. Looming on miski, mille sa pead enda seest välja saama, sest vastasel juhul jäävad need mõtted igaveseks sinu sisse kummitama. Õnn on see kui sinu loomingust saab su elukutse. Ja kui su looming on hästi õnnestunud, siis 500 aastat hiljem mõtlevad inimesed ikka selle peale, miks Mona Lisa naeratab.

See tähendab seda, et sinu lool peab olema hea vundament. Kui vundament on hästi laotud, siis püsib ka sinu looming aastasadu inimeste meelel ja keelel. Mida see sinu jaoks tähendab? Esiteks ausust iseenda ja teiste vastu. Teiseks väga põhjalikku ettevalmistust. Ja kolmandaks sul peab olema suur kirg ja tahe oma töö lõpule viia.

Alustama pead sellest, et oled uudishimulik. Sa tunned huvi teiste tööde vastu. Sa ammutad sealt inspiratsiooni ja oled samas mõjutatud autori tööst. Sinu tulevased mõtted, ideed ja tööd on seotud sind mõjutanud artistidega. Olgu selleks siis kirjandus, film, muusika, kunst või lavastus. Hoia neid mõjusid enda lähedal ja pöördu nende juurde tagasi igal võimalikul hetkel.

Selleks on paar head erinevat võimalust. Digitaalne inspiratsiooni kaustasüsteem või füüsilisel kujul inspiratsiooni kogumik. Digitaalne versioon võiks välja näha järgmine – iga kord kui külastad näitust, loed, vaatad, kuulad – salvestad oma lemmiku digitaalsel kujul (foto, helisalvestus, screenshot, kopeerid teksti) ning dokumenteerid ta oma arvutisse ühte kausta (lõpuks võib sul tekkida väga mahukas kaustasüsteem) ja sul on alati võimalus oma lemmikuid uuesti üle vaadata. Teine ja natuke parem variant on füüsilisel kujul kogumik. Sa lood oma loomepäeviku või -kogumiku. Kirjutad sinna mõtteid, kleebid pilte, joonistad ise juurde, kujundad kogu materjali oma lemmikutest füüsilisel kujul.

Miks on füüsiline parem kui digitaalne? Sest oma kätega loodud kogumikku saad sa alati endaga kaasas kanda, sa saad seda muuta, panna juurde enda ideid ja mõtteid ning kui digitaalse versiooniga peaks midagi juhtuma (arvuti otsustab sinu teadmata jalutama minna või hoopis pillid kotti panna), siis on su inspiratsiooniallikas endiselt sinuga olemas.

Võttes erinevate artistide mõtted ja loomingud ning lisades sinna enda omad, saad sa luua midagi täiesti uut ning lood iseendale unikaalse käekirja.