Novembrikuine kaamos hakkab ka minuni jõudma. Päevad tunduvad aina lühemad, sest valgust on vähe. Päikest näeb harva ja kui näebki, siis ainult aknast ja eemalt. Väsimus võtab mu üle jõu ja tunded on erinevad – kord olen maailma tipus ja tean kõiki lahendusi, kord aga olen väike ja jõuetu ja ei jaksa kellegi eest võidelda.

Näen seda sama mentaliteeti ka oma õpilastes, ka nemad on väsinud. Kutsekoolide (vähemalt meie kooli) jaoks ei ole vaheaegasid olemas ja seega pole ka vahepeal kuskilt väikest puhkepausi võtta. Tundub, et motiveerimist ei vaja mitte ainult õpilased, vaid ka nende õpetajad ja tööandjad.

Jään ikka aeg-ajalt mõtisklema kõikide lausutud ja kuuldud sõnade üle. Kõikide tegude ja mittetegude üle. Kõikide probleemide, ärevuste, loobumiste ja mitteloobumiste üle. Kas reflekteerida, miks reflekteerida, kuidas reflekteerida? Miks seda nii vähe tehakse?

Olen viimasel ajal ka palju lugenud, kuulanud erinevaid vestlussaateid, vaadanud videoloenguid ja saanud nendest kõigist väga palju mõtteid juurde. Mõtteid, mis võisid minu sees juba ammu olla, aga mis olid vajunud unustusehõlma või peitnud ennast teatud põhjustel minu sügavatesse ja salajastesse soppidesse.

See jõuetu tunne, kui seisad klassi ees ja sind vaatavad kivistunud pilgud. Sa proovid, alguses vaikselt piire katsudes, siis juba piire ületades, lõpuks annad lihtsalt alla. Seda ei tohiks tegelikult teha. Ka kivistunud pilgud on võimalik mingil moel üles sulatada. Millisel moel? Seda ma veel ei tea. Olen mõelnud küll, kas viga on minus, kas olen halb õpetaja? Ja kindlasti on nendel mõtetel tõepõhi all – esimesel korral ei saagi kõik ideaalne olla. Tuleb harjutada ja kasvada ja areneda, ja kui näed oma töös progressi, siis oled midagi õigesti teinud.

Ma praegu kasvangi ja olen seda viimase paari kuu jooksul palju teinud. Võib-olla hakkasin liiga kiirelt kasvama, mis tähendab seda, et keha läheb ees, aga mõistus alles võtab hoogu. Palju on mõtteid, palju on teadmisi, palju on leppimisi ja arusaamisi, mõistmisi ja hoiakuid. Minu jaoks hakkas see kasvamise teekond lõpuks õiges kohas, leidsin sobiva keskkonna ja sobivad tingimused, et saaksin viimaks ometi hakata õitsema. Maapind on viljakas, palju on rammusat mulda, kasvutingimused soodsad, palju valgust ja toitaineid.

Kui peaksin selle kõik sõnadesse viima, siis minu kasvukeskkonna teekonna algatas minu kõige lähedasem. Ta andis mulle tõuke, et ma saan, ma suudan, ma oskan ja ma tahan. See viis mind kokku minu kursakaaslastega, kes on väga inspireerivad ja toetavad, ja ma olen väga tänulik nende eest. Ja olen rõõmus, et mul on võimalik võtta osa erinevatest ja väga põnevatest loengutest. Tänu nendele olen aru saanud, et ka vihastamine võib olla üks väga suure võimega faktor, mis paneb õppima.

Aga siiski olen ma natuke väsinud. See hetk kui tahaksid toore jõuga pidurit tõmmata, vajutatad sa tegelikult ainult gaasi juurde. Kõige suuremamahulised tööd ja projektid on alles ees. Praegu pole aeg puhkamiseks. Praegu on aeg edasi minna ja väsimusest võitu saada. Natukene veel käime koos sellel teel. Pea vastu veel need mõnikümmend päeva. Ja kes teeb, see teeb. Kes ei tee, see ei tee.

Mina teen. Vähemalt ma lubasin seda endale.

Eelmine nädal oli oma olemuselt palju pikem, kui ma harjunud olen. Ta oli pikem, sest midagi oli teistmoodi. Kui tavaliselt ootab mind ees kas täispikk töönädal või teatud aja tagant täispikk koolinädal, siis sel korral oli kaks päeva koolis ja kolm päeva tööl. Tavapärane ja harjumuslik oli ümber pööratud ja seetõttu tundus ka nädal olevat palju pikem kui muidu.

Meie kaks koolipäeva olid seekord keskendunud täielikult erialastele loengutele. Sain palju uut informatsiooni ja samas leidsin ennast mõtlemas mõtteid, mis pole ammu minu peas käinud. Mulle väga meeldib minu eriala, mul on suurepärased kursusekaaslased ja kool ise on väga toetav. Iga kord kui loengutes käin, saan juurde ühe killukese (mõnikord ka palju killukesi) uut informatsiooni. Seda infot jagavad mulle nii õppejõud (nii suuliselt arutelude ja vestluste käigus kui ka jagatud materjalide näol), minu kursakaaslased (oma mõtete ja tõlgenduste näol) ning ka mina ise (vastavalt sellele, kuidas selle informatsiooni vastu võtan ja kuidas mina ise seda tõlgendan).

Sellest kõigest lähtuvalt keevad mõnikord mõtted minu peas korralikult üle. Eriti kui jälgida lisaks veel kõike seda, mis toimub minu ümber (nii otsesed kui kaudsed mõjutajad – alates sellest organisatsioonist, kus ma töötan, lõpetades uudistega Eestis ja mujal maailmas). Informatsiooni on igatepidi väga palju. Ma ei loe tavaliselt uudiseid, nii et see võib olla üks element, mis mind natuke stabiilsemana hoiab, siiski uudistest pääsu ei ole (lubage vahele segada, jälgisin just rahandusministri umbusaldamise protsessi ja sellist komejanti ei ole ma ammu näinud – kui see on igapäevane Riigikogu töö, käitumisnormid ja viis, kuidas oma rahvaga suhelda, siis palun vabandust, aga mina soovin sellelt lennukilt maha astuda).

Olen tähele pannud, et lisaks mulle valmistab see suur infoküllus raskusi ka minu kursakaaslastele, kes igaüks omamoodi selle suure kuhja all hakkama proovivad saada. Nagu elus ikka – mõnel läheb/tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt. Aga seni, kuni kõik ühise eesmärgi eest väljas seisame, seni on kõik hästi, isegi kui kedagi on vaja vahepeal päästerõngaga välja tõmmata, siis see saab tehtud.

Minu mõtted aga kogu selle infoga seoses on väga laiali valgunud. Kuidas ma selle suure koguse uute teadmistega hakkama saan? Kus on õige hetk midagi kasutama hakata ja kus ei ole? Millal peaks üht või teist teooriat katsetama, kelle peal, kuidas see välja näeb, mis minust arvatakse (hea küll, see viimane on kõige väiksem mure üldse). Aga pidev eneserefleksioon, analüüsimine (nii enda kui ka teiste), erinevad teooriad, arengud, mõtted, viisid, lahendused, võimalused – seda on väga väga palju.

Ja sealt edasi tekkis ka seos ühes õppeaines saadud ülesandega – kriitilise mõtlemise roll ja refleksioon alustava andragoogi elus – kuidas kogu selle suure informatsioonitulva all ellu jääda? Kuidas mõtestada lahti enda õpingud – miks ma seda teen, milleks ma seda teen, kuhu edasi? Kuidas saada hakkama selle teadmisega, et sa oled ümbritsetud rumalatest inimestest, kes ei suuda oma peegelpildist kaugemale näha ning tänu kellele astume me pidevalt kolm sammu tagasi, selmet tuleviku suunas edasi liikuda? Kuidas leppida selle teadmisega, et sa ei saa mitte midagi ette võtta? Sellest lähtuvalt kavatsen seda teemat edasi uurida ühe teise õppeainega seoses.

Lugesin läbi ka just Paolo Freire “Pedagogy of the Opressed” – raamat, mis räägib rõhumisest ja rõhujatest, inimestest, juhtidest ja ühiskonnast, arenemisest ja tahtest, valitsemisest ja allutamisest. Raamat, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda. Kohe juba etteruttavalt võin öelda, et see ei ole kerge raamat, vastupidi. Lisaks sellele on ta inglise keelne ja võiks ju mõelda, et mida keerulisema sõnastusega üks raamat on kirjutet, seda usaldusväärsemaks seda peetakse. Ma loodan, et see polnud autori mõte seda raamatut kirjutades, aga vähemalt mina lugesin selle raamatu põnevusega läbi.

Mul kulus selleks kaks päeva ning kolmandal päeval avastasin, et liigne agarus on ogarus. Kolmanda päeva hommikul olin omadega täiesti läbi, olin omadega ummikus ja ei leidnud enam motivatsiooni. Õnneks olen ma teadlik, kuidas sellises olukorras tegutsema peab, vastasel juhul võid sa väga kiirelt langeda depressiooni. Jah, ma tean, et ma saan selle lugemisega hakkama, aga ratsionaalne hääl minus ütleb edaspidiseks, et ei tasu kiirustada. Ka heal võivad olla halvad tagajärjed.

Ja nüüd ma siis olen siin – jõuetu. Emotsioonid keevad üle, teadlikkus tahab mind üle parda heita, mured ei upu, vaid viivad su veel sügavamale kuristikku. Aga kuristikust välja saamine on raske. Seda ei pea muidugi tegema üksi, sest kaasamõtlejaid on palju. Aga selleks, et kuristikust välja pääseda, peavad sul olemas olema õiged vahendid ja tööriistad. Lisaks sellele ka oskus neid kasutada. Sest kui sa uue tööriista kasutusjuhendit lugenud ei ole, siis võib see ohtlikult lõppeda.

Tagasivaade minu nädalale. Refleksioonipäeviku sissekandes kasutan ära andragoogika aine ülesannet, kus pean kirjeldama ühte situatsiooni, milles olen kogenud subjektset käitumist või subjektsuse avaldumisega seonduvat probleemi.

Situatsiooni kontekst ja sisu: Roheliste erakonna petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, mis on ajendatud Mart Helme intervjuust Deuche Wellega. Andsin oma toetusallkirja, lisaks kirjutasin ka teemakohase sissekande blogisse. 

Aeg: 2020 oktoobri viimane nädal

Inimesed: mina ja ühiskond

Suhted: inimestevahelised suhted on segamini, sest ühelt poolt õhutatakse vaenu ja viha ning teiselt poolt proovitakse rõhuda sinu moraalitundele ja sellele, et inimkonna tasemel oleme kõik võrdsed. 

Käitumine: paljud inimesed ei suuda sellises olukorras viisakaks jääda ja stereotüübid annavad endast märku. Kui ühiskond on harjunud sellega, et õhutatakse viha ja vaenu, siis lööb see käitumismuster ka väga kergelt välja. Minu käitumine (allkirjastamine ja blogipostituse kirjutamine) oli ajendatud sellest, et mina olen kodanik ja kodanikuna on mul kohustus ühiskonda panustada (kuna mul puudub suur võim, siis see on hetkel kõige minimaalsem panus, mida ma anda sain). 

Tähelepanekud: hetkel ei ole veel ette tulnud situatsiooni, kus oleksin pidanud enda seisukohti kaitsma – miks andsin allkirja või miks kirjutasin nagu kirjutasin. 

Sellele situatsioonile oli iseloomulik minu maailmapilt ja minu arvamus, minu isiklik identiteet ja see, kuidas olen välja kujunenud, kes on minu arvamusi mõjutanud ja miks nad seda teinud on.

Subjektne käitumine avaldus järgnevalt: minu kultuuriline taust on seotud minu „mina-pildi“ loomisega ja sellega, kuidas teatud situatsioonidest mõtlen või kuidas käitun. Ma olen pärit ateistlikust perekonnast ja minu taust näeb ette kõikide inimeste aktsepteerimist ja võrdsustamist. Kui oleksin pärit mõnest muust kultuuriruumist, siis suure tõenäosusega ma niimoodi ei mõtleks. 

Järeldus: otseselt järeldusi teha ei saa, kuna inimesed võivad oma arvamusi muuta. Ma ei saa 100% väita, et ma tulevikus ümber ei mõtle, samas loogiline pool minus on arvamusel, et kõik inimesed on võrdsed ja ma ei näe põhjust, miks selline arvamus minus peaks drastiliselt muutuma. Inimesed on kõik võrdsed, üks ei saa olla kõrgem teisest.