Month: Feb 2021

Andragoogi päevaraamatu esimene sissekanne.

Hea lugeja, alustan oma esimest sissekannet andragoogi päevaraamatusse. Päevaraamat kõlab midagi päeviku sarnast, seega ei tohiks seda segamini ajada refleksioonidega, mida olen varasemalt kirjutanud. Päevaraamatu sissekanneteks on meile ette antud konkreetsed teemad ja küsimused, millest kirjutades pean lähtuma. See peab sisaldama ka minu professionaalse identiteedi kujunemist, mistõttu saab päevaraamat oma alguse minu esialgsetest karjäärivalikutest. Andragoogi päevaraamat sünnib õppeaine „Andragoogi professioon“ raames. 

Mis oli esimene töö, mille eest said palka?

Kui ma seda küsimust alguses kuulsin, siis ei saanud ma täpselt aru, miks see võiks andragoogiks kujunemise teekonnal oluline olla, aga peale mõningast teema laiemat mõtestamist sain ma aru, et mõne inimese jaoks võib tema esimene töökogemus olla väga olulise väärtusega ja panna paika põhjapaneva aluse edaspidiseks (töö)eluks. Mina ei saa seda küll enda kohta väita, sest esimene töö, mida ma tegin, oli otseloomulikult vanaema aias veedetud lõpmatud tunnid rohides, marju korjates, kartuleid võttes ja muid taolisi maatöid tehes. Selle eest saime õe ja vennaga vanaemalt ka taskuraha. Kui siinkohal küsida – kas raha oli motiveerivaks teguriks tol ajal, et neid töid teha, siis kindlasti mitte. Otsest motivatsiooni aiatööde puhul ei olnudki, hea meelega oleksime lugenud raamatuid, mänginud naabrilastega või leidnud endale muud meelepärast tegevust (mida aeg-ajalt teha sai). Siiski on aiatööde tegemine jätnud minu sisse pisiku ja endalegi imestuseks on minust ajapikku saanud väike botaanik, kes enda huviks soetab erinevaid taimi ja paneb aknalauale sibulaid kasvama. 
Aga tegelikult, kui päris aus olla, siis esimene palgaline töö, mida mäletan, oli saate dubleerimine. Võtan endale õiguse siinkohal jätta see saade mainimata, aga tänu teatavatele tutvustele sain ühe lastesaate jaoks eestikeelset teksti peale lugeda (olin siis kuskil 10-11. aastane). See protsess ei kestnud väga kaua (mõned korrad), siiski sai tehtud leping (lapsevanemaga) ja ühe lugemise eest sai päris korralikud 50 krooni (vähemalt see on see, mida mina mäletan). See kogemus ei ole minusse väga sügavat jälge jätnud ja seega ei pea ma seda ka väga märgiliseks sündmuseks oma elus. 

Mis oli sinu unistuste amet?

Minu unistuste amet, kui olin alles lasteaias, oli saada lauljaks, aga seda soovisid minu meelest kõik väikesed tüdrukud (kes ka laulukooris käisid). Minu eesmärgiks oli kindlasti tol hetkel kuulsus, mis tähendas seda, et saanuksin olla sõltumatu, vaba ja ise otsustada oma elu eest. Tol ajal oli see aga võimatu (ma olin ju ometigi alles lasteaias). Sõltumatuks, vabaks ja ise-otsustajaks sain alles palju aastaid hiljem ja seda üldse mitte laulja olles. Seega minu puhul ei ole minu esimene töö ja ametikoha unistus väga olulisel viisil minu elukäiku muutnud. 

Lisaks nendele kahele küsimusele oli loengus teemaks ka andragoogi erinevad rollid. Ma ei hakka pikalt midagi seletama, sest andragoog on justkui imeinimene, eriti siis kui tal on oskus ennast kõikides rollides mugavalt tunda. Seega andragoogi rollid on järgmised:

Pühenduja, kuulaja, lahendaja, tähelepanija, koolitaja, mõtestaja, tagasisidestaja, nõustaja, jõustaja, õpetaja, suunaja, looja, reflekteerija, arendaja, edasiviija, kirjutaja, iseendast hoolija, armastaja, potentsiaali avaja, kriitiline mõtleja, häälestaja, enesejuhtija, probleemide märkaja, kasvamise aitaja ehk kasva(ta)ja, teadlane, koordinaator, partner, keskonnalooja, uurija, analüüsija, planeerija, eeskuju, juhendaja, kõneleja, märkaja, õppija, toetaja, hirmude leevendaja, avastaja, kolleeg, sõber, tugipunkt, majakas, elustaja, nõudja, mentor, superviisor, kontrollija ehk lühidalt rööprähklejast hunt kriimsilm, kes on alati olemas kui teda vaja läheb ja kes oskab sind õigele teele tagasi suunata. PS! Seda nimekirja võiks jätkata lõputult.

Andragoogiks ei sünnita, andragoogiks kasvatakse ja see teekond on väga seiklusterohke. Kui kord oled seda teekonda alustanud, siis oled sattunud sõltuvuse küüsi ja enam taganemisteed ei ole. Andragoog jääb alati andragoogiks – nii isiklikus elus, tööalaselt kui ka õpingutes.

Lugude jutustamine ehk narratiivide loomine – kust see tuleb?

Lugusid ei ole lihtne jutustada, mõnel tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt ja leidub ka neid, kes seda üldse oluliseks ei pea. Aga miks on lugude jutustamine oluline?

Me kogeme oma elus läbi erinevaid sündmusi, meid tabavad erinevad tunded ja emotsioonid. Ja see muudab midagi sinu sees. Mind on alati paelunud väljend – ma ei ole täna see, kes ma olin eile. Millest saab järeldada – ma ei ole homme see, kes ma olen täna. Kogemused rikastavad, muudavad ja kasvatavad meid. Võid mõelda endast kui heast veinist, mis aja jooksul aina paremaks muutub. 

Meid mõjutab kõik see, mis on meie ümber. Me näeme ja tunnetame maailma hoopis erinevalt. Seda mõjutab keskkond, mis sind ümbritseb ja ka inimesed, kellega suhtled. Ma olen alati oluliseks pidanud erinevate artistide töid ja tegemisi. Kui sa kujutad ette sõna artist, siis eesti ja inglise keeles on sellel sõnal hoopis erinev tähendus. Eesti keeles on minu jaoks artist kui esineja, inglise keeles aga kui looja. Seega lähtun edaspidi sõna artist kasutades inglise keelset tähendust. 

Artist on keegi, kes loob oma ihu ja hingega midagi, mida ei ole võimalik muul moel väljendada. Olgu see siis kirjanduslik teos, graafika, maal, skulptuur, foto, kudum, heliteos, kinofilm, lavastus, häppening või performance. Kui palju üldse on artistid meie kultuuriruumis (siinkohal võid ise mõelda, kas pelgalt Eestis või kogu maailmas) hinnatud? Kas pead ennast artistiks? Kas tunned ennast piisavalt väärtustatuna? Kas sind on märgatud? 

Märkamise kohapealt ma üldse mitte ei kahtle, kuigi mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub teiste hulgast silmapaistmine. Maailmas on aina rohkem inimesi, piirid on lahti ja kogu seda loomingut ära tarbida on lihtsalt võimatu. Ma arvan, et enne kriisi ja eriolukorda ei pandud artiste niivõrd palju tähele kui seda tehakse nüüd. Kas kujutad ette maailma, kus ei ole ühtegi kirjanikku, pole ühtegi teost, pole kunsti ega lavastusi? Minu arvates on looming inimkonnale sama oluline kui teaduse ja tehnoloogia arendamine. 

Siiski me teame kõik, et loominguga saavutavad oma eluajal kuulsuse vaid mõned üksikud artistid. Külmetav kunstnik on kõigile tuttav väljend. Paljud loomeinimesed saavutavad kuulsuse alles peale oma surma. Kuidas on maailmas juhtunud nii, et väärtustame kõike alles siis kui see on kadunud? Ja miks tahetakse loomingut kätte saada võimalikult odava hinna eest? Kas see on see kultuuriruum kus sina tahaksid loomeisikuna olla?

Me elame pidevas muutuvas maailmas, kus aina enam tähtsust kogub kõik, mis algab sõnaga digi(taalne). Kõik peab olema ühe klikiga kättesaadav. Enam ei ole vaja kuskile kohale minna, sest virtuaalselt on kõik võimalik. Milleks katsuda, tunda, näha, vaadelda, mõtiskleda või omada loomingut? Kui mina käisin põhikoolis, siis pidin selgeks õppima 100 maalikunstnikku ja nende töid peast teadma, ma pidin kuulamise pealt nimetama helilooja nime ja teadma peast erinevate luuletajate luuletusi. Muusika omamiseks tuli seda osta, alguses kassette, siis cd-plaate ja need olid hirmus kallid. Kui raamatut ei jaksanud osta, siis laenutasid selle raamatukogust. Google’i asemel olid entsüklopeediad ja kogu vajalik informatsioon tuli käsitsi ümber kirjutada. Helistamiseks oli lauatelefon, mõnel isegi naabriga kahe peale, et kulusid kokku hoida. Elu toimis rahulikus tempos ja kui tahtsid midagi/kedagi näha, siis tuli selleks kohale minna. 

On uskumatu mõelda, milline hiiglaslik muutus on toimunud viimase viieteistkümne aasta jooksul. Täna saab kõike teha ja vaadata kodust lahkumata. Virtuaaltuurid, virtuaalgiidid, Spotify, Netflix, Youtube, Google, Amazon, Ebay, Twitter, Facebook ja seda nimekirja saaks jätkata veel väga pikalt. Sa ei pea isegi enam teksti lugema, sest selle võib robot sulle ette lugeda. Väärtused hakkavad langema. Infot on nii palju, et keegi ei jaksa ega viitsi enam süveneda. Kõik on enda meelest eksperdid. Kui omad peegelkaamerat oled kohe professionaalne fotograaf. Kui oled juutuuber, siis oled kohe dokumentalist. Ja kui situd purki, siis oled maailmakuulus kunstnik. 

Enne seda võiks aga natuke mõelda, süüvida rohkem enda sisse ja leida end üles. Miks on inimestel hobid? Sest hobi on miski, mis hoiab sinu vaimu tervena kui palgatöö sinu hinge ei toida. Loomisinstinkt ja tahe on seotud sellega, kui sa enam üldse teisiti ei saa. Sa kirjutad, sest vastasel juhul põleksid sõnad su sees tuhaks. Sa joonistad, sest muul viisil ei saa sa oma mõtteid väljendada. Sa teed filmi, sest sa teisiti ei oska. Sa lood oma kätega, sest su käed ei suuda rahulikult paigal olla. Looming on miski, mille sa pead enda seest välja saama, sest vastasel juhul jäävad need mõtted igaveseks sinu sisse kummitama. Õnn on see kui sinu loomingust saab su elukutse. Ja kui su looming on hästi õnnestunud, siis 500 aastat hiljem mõtlevad inimesed ikka selle peale, miks Mona Lisa naeratab. 

See tähendab seda, et sinu lool peab olema hea vundament. Kui vundament on hästi laotud, siis püsib ka sinu looming aastasadu inimeste meelel ja keelel. Mida see sinu jaoks tähendab? Esiteks ausust iseenda ja teiste vastu. Teiseks väga põhjalikku ettevalmistust. Ja kolmandaks sul peab olema suur kirg ja tahe oma töö lõpule viia. 

Alustama pead sellest, et oled uudishimulik. Sa tunned huvi teiste tööde vastu. Sa ammutad sealt inspiratsiooni ja oled samas mõjutatud autori tööst. Sinu tulevased mõtted, ideed ja tööd on seotud sind mõjutanud artistidega. Olgu selleks siis kirjandus, film, muusika, kunst või lavastus. Hoia neid mõjusid enda lähedal ja pöördu nende juurde tagasi igal võimalikul hetkel. 

Selleks on paar head erinevat võimalust. Digitaalne inspiratsiooni kaustasüsteem või füüsilisel kujul inspiratsiooni kogumik. Digitaalne versioon võiks välja näha järgmine – iga kord kui külastad näitust, loed, vaatad, kuulad – salvestad oma lemmiku digitaalsel kujul (foto, helisalvestus, screenshot, kopeerid teksti) ning dokumenteerid ta oma arvutisse ühte kausta (lõpuks võib sul tekkida väga mahukas kaustasüsteem) ja sul on alati võimalus oma lemmikuid uuesti üle vaadata. Teine ja natuke parem variant on füüsilisel kujul kogumik. Sa lood oma loomepäeviku või -kogumiku. Kirjutad sinna mõtteid, kleebid pilte, joonistad ise juurde, kujundad kogu materjali oma lemmikutest füüsilisel kujul. 

Miks on füüsiline parem kui digitaalne? Sest oma kätega loodud kogumikku saad sa alati endaga kaasas kanda, sa saad seda muuta, panna juurde enda ideid ja mõtteid ning kui digitaalse versiooniga peaks midagi juhtuma (arvuti otsustab sinu teadmata jalutama minna või hoopis pillid kotti panna), siis on su inspiratsiooniallikas endiselt sinuga olemas. 

Võttes erinevate artistide mõtted ja loomingud ning lisades sinna enda omad, saad sa luua midagi täiesti uut ning lood iseendale unikaalse käekirja.