On pime detsembrikuu aastal 2020, pime on ta igal aastal, vähemalt Eestis, ja see ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Aga minu jaoks on see aasta möödunud teisiti kui varasemad aastad ja pimedusest on hetkel raske rääkida. Hea inimene, kes sa seda kirjutist hetkel loed, tee endale üks tass kuuma teed ja säti ennast mugavalt sisse, las ma valgustan sind natuke sellel pimedal ajal, loodetavasti leiad siit natukene mõtlemisainest. Täna kirjutan ma foorumteatrist. Kogemusest, mis muutis mind ja muutis ka kõiki teisi, kes koos minuga selles protsessis osalesid. Ma kirjutan rõõmudest ja muredest, headusest ja kurjusest, pimedusest ja valgusest. Ja seda kõike kirjutan ma tuginedes (lisaks oma kogemusele) ka kahe olulise mehe, Augusto Boali ja Paulo Freire kirjutatud raamatutele, kes on oluliselt mõjutanud foorumteatri sündi.
Augusto Boal (16. märts 1931 – 2. mai 2009) oli Brasiilia teatripraktik, draamateoreetik ja poliitiline aktivist. Ta asutas „Rõhutute teatri“ (Theatre of the Opressed), teatrivormi, mida algselt kasutati vasakradikaalsetes rahvahariduse liikumistes.1 Oma raamatus „The Aesthetics of the Oppressed“2 (2006) räägib Boal rõhutute teatrist, sõnadest, helidest, piltidest ja mängudest. Rõhutute teatri eesmärk on muutus paremuse poole, vabastada rõhutud. Kes on need rõhutud ja milleks on neid tarvis vabastada? Rõhutud on kõik inimesed, kes ei ole vabad. Kas sina oled ikka päris vaba? Kas saad olla kindel, et keegi ega miski ei rõhu sind? Mõtle selle üle natuke.
Foorumteater, mis kuulub rõhutute teatri alla, on üles ehitatud mängudele. Need mängud tunduvad esialgu totrad, samas lõbusad ja väga lihtsad, aga lihtsusest on asi kaugel. Mängudel on oma eesmärk, reeglid ja loomulikult ka loominguline vabadus. Reegliteta pole mänge, vabaduseta pole elu. Mängud vabastavad inimkonna. Toon mõned näited foorumteatri mängudest: kõigepealt mäng, kus reeglid vahetatakse ära – kui mängu läbiviija ütleb „seis“ siis sina pead liikuma ja kui ta ütleb „liigu“, siis sa pead seisma jääma, sinna juurde lisatakse mitmeid erinevaid samasisulisi tegevusi, nii et sa pead neid kõiki korraga jälgima ja kaasa tegema. See mäng näitab väga hästi ära kui mehhaniseeritud me oma käitumises oleme, sa oled masin, kes tegutsedes ei mõtle ja nii tundubki kõik väga loogiline. Aga kui pead oma tegevuse 180° ümber pöörama ja päriselt aju tööle panema, siis läheb keeruliseks. Kui oled millegagi harjunud, siis tuleb see loomulikult ja lihtsalt, aga proovida teha sama asja hoopis teisel viisil, see nõuab palju suuremat mõtlemis- ja tegutsemisoskust ja ka julgust. Foorumteatri tegevused võivad tunduda tobedatena, aga tegelikult lepitakse alguses kõik reeglid omavahel kokku, lepitakse kokku, et kõik on võrdsed ja kui oled kohal, siis oled kohal, välismaailm jääb nendeks tundideks sinust eemale ja kogu oma oleku, mõtete ja tunnetega oled sellel hetkel foorumteatri sees.
Teine mäng, mis mulle meelde jäi on teise inimese mõjutamine. Sa sirutad käe teise inimese näo ette ning tema ülesanne on vaadata ainult sinu kätt ja liikuda vastavalt sellele, kuidas sina oma kätt liigutad. Üles, alla, edasi, tagasi, paremale, vasakule jne. Sellest edasi muutub mäng veel suuremaks – üks juht jääb keskele, sirutab kaks kätt külgedele laiali ja kaks inimest peavad teda jälgima, samal ajal sirutavad nemad omakorda oma käed laiali ja hakkavad järgmisi inimesi juhtima. Ja niimoodi sünnib üks suur juhtimisahel. Kuidas sa oma liigutusi kombineerid? Kas teed seda, mida suur juht sulle ette näitab või hakkad oma käsi hoopis vastupidiselt liigutama? Kas hakkad süsteemile vastu või allud vaikselt? Kas teise inimese üle domineerimine pakub sulle naudingut?
Foorumteatri mängude puhul ei ole oluline sõnade kasutus. Suurem roll on emotsioonidel – kuidas sa ennast mänge mängides tunned, mis tundeid need mängud sinus tekitavad? Siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid. Mõned mängud ajavad naerma, mõned teevad tõsiseks, mõned hakkavad vastu, mõned võivad lausa nutma ajada. Aga see on ka päriselus nii. Mänge mängides on sul alati võimalus pooleli jätta, elu(de)ga mängimine on juba palju keerulisem tegevus. Mängud on sotsiaalse elu metafoorid, kus on selge distsipliin ja reeglid. See, kuidas sa reegleid tõlgendad, on sinu enda vabadus. Rõhutute teater on hea just seetõttu, et tänu sellele sa õpid teadvustama seda, mida sa juba tead, nii on kirjas Boali raamatus. Rõhutute teater eeldab ka inimese vabadust ja selle poole pürgimist. Meie ülesanne siinkohal ei ole süüdistada kuriteo tegijat, vaid me peame aitama tal mõista seda, mis oli vale, et ta edaspidi uusi kuritegusid toime ei paneks.
Boal viitas oma raamatus ka Dostojevskile, kes on kirjutanud, et ilu päästab maailma. Ilu all pidas ta silmas esteetilist, reaalset, päris ilu. Mitte seda, mida ajakirjandus ja televisioon meile ette ütleb. Kui televiisorivaataja vaatab Hollywoodist inspireeritud filme, kus näidatakse vägivalda, siis hakkab see nägemus teda mõjutama. Miks on vaja näidata vägivalda? Tänu sellele hakkab maailmas valitsema hirm ja õud. Hea versus kuri, hea vastandub alati kurjale. Kuri on see, kes mõtleb teisiti. Meedia on alati oma looja nägu. Ta tekitab massihüsteeriat ja massilist tarbimist. Oled kindlasti kuulnud väljendit: „Võidab see, kel on surres rohkem asju.“ See on sõltuvus. Me elame tarbimisühiskonnas ja väljapääsu sellest näha ei ole. Mida sa nende asjadega peale hakkad? Kas uus tehnikavidin või kuulsa moelooja kleit teevad sind õnnelikuks või on see näiline vajaduse rahuldamine? Mis sind päriselt õnnelikuks teeb? Ma ei usu, et need on asjad. Globaliseerumine hävitab kunsti ja kultuuri. Kõik sõltub kõigist. Boal on öelnud, et kunst ja kultuur on meilt varastatud ja teenivad nüüd ainult kommertslikke huve (ehk kasumit). Kõik peavad kandma samu asju, riietuma ühesuguselt, sööma ühtemoodi. Globaliseerumine muudab meie käitumisnorme, väärtuseid, ideoloogiaid ja esteetilist maitset. Meedia hüpnotiseerib meid. Komöödiaseriaalid ütlevad sulle, millal sa pead naerma ja millal pead kurb olema. Televiisor muudab tõe ja reaalsuse fiktsiooniks, seda seni kuni õhtused uudised muudavad selle tagasi reaalsuseks. Kui telekast näidataks rohkem intellektuaale, suuri mõtlejaid, kujuneks meie nägemus hoopis teistsugusemaks. Meie meedia on kunstniku surm.
Tänapäeval on raske olla kunstnik. Vaimu ergutamiseks tuleb tegeleda kunstiga. Me oleme see, mida me loome. Kopeerides teisi oled jäljendaja, mitte looja. Sa pead uurima ajalugu ja laskma sellel ennast inspireerida, alles siis saad luua midagi uut ja unikaalset. Seni kuni ma ei tea, kes ma olen, olen ma koopia. Kultuur on viis, kuidas me asju teeme, miks me seda teeme, kelle jaoks ja kelle läbi me seda teeme. Ma ei ole täna see, kes ma olin eile. Ma ei ole homme see, kes ma olin täna. Taamalt võib paista küll silmapiir, aga sul ei ole kunagi võimalik teda tabada. See on nagu unenägu ja utoopia – ma ei saa teda kätte, aga ta on inspiratsioonina minu jaoks olemas. Et sünniksid uued mõtted, uued tunded ja uus olemine. Võime areneda on igal inimesel olemas, iga inimene on looja. Kui ma panen kokku helisid, siis olen ma helilooja. Kui ma panen kokku sõnu, siis olen ma kirjanik või poeet. Kui ma teen skulptuure, siis olen ma skulptor. Me ei ole kunagi see, mida me ei tee. Mina ei ole ei skulptor ega helilooja, aga ma oskan sõnu seada, seetõttu julgen ma ennast nimetada sõnaseadjaks. Kelle mõtteid ma loon? Kas enda või kellegi teise? Maailmas on nii palju sõnu juba öeldud, miks peaksid minu öeldud sõnad kedagi üldse huvitama? Sõnadel on suur olulisus ja võim. On keeled, mis koosnevad märkidest ja keeled, mis koosnevad sümbolitest. Kõigepealt tuleb mõtted peas sõnadeks ümber kodeerida ja alles siis saan ma päriselt looma hakata. Me kõik oleme loojad, aga kõik me ei loo. Loomine on taasavastamine ja reaalsuse taastootmine. Ma olen see, mida ma teen. Ja kui vähe olen ma tänaseks teinud; kui julgeksin teha rohkem, siis oleksin ma ka saavutanud rohkem. Hirmul on suured silmad ja tihtipeale hoiab hirm meid tagasi. Me ei julge luua, sest kõik on justkui loodud. Tegelikult tuleb luua iga päev, looming teeb meid vabaks ja kaotab hirmu.
Viimane aasta on väga palju hirmu külvanud. Aeg on omandanud uue tähenduse ja ka ruum on saavutanud täiesti uue, omaette tähenduse. Boal toob välja, kui ruum on vaba, siis on aeg limiteeritud. Kui ruum on limiteeritud, siis on aeg vaba. Kui mõtled tagasi kevadele, siis kumb variant sulle meelepärasem oli? Liikuda vabalt, tundes kuklas kuidas aeg muudkui kiiremini läheb või olla suletud ühiskonnas, lukustatuna oma väikesesse ruumi ja vaadates aega, mis justkui venib ja venib ja venib? Me ei saa vastutada selle eest, mis oli, aga me vastutame päris kindlalt selle eest, mis veel tulemas on. Sina oled ühiskond. Sinul on hääl ja seda häält tuleb kasutada. Võid ju mõelda, et kõik on alati nii olnud ja me teame, et see, mis on alati nii olnud, kipubki selliseks jääma. Aga tõde on tegelikult selles, et valet on väga palju. Me teame mida me tahame, aga me ei tea, kuidas seda saada. Seetõttu on oluline dialoog ja demokraatia, sest see loob erinevusi ühe ja teise mõtte vahel, et meil oleks ja jääks valikuvabadus. Meie ühiskonnas eksisteerivad erinevad vaated ja erakonnad ning tänu poliitilistele debattidele saame otsustada, kuidas asju tegema peaks. Ühiskonnas on oluline võrdsus. Kui sul pole krooni (loe võimu), siis pole sa mittekeegi. Raha = võim. Võim ostab kõik, ka ruumi. Kas ei tundu õige kui võtta arvesse tänaseid sündmusi? Kui valida liidrit, siis tuleb seda hoolega teha. Õige juht peab olema oma rahva nägu – ideoloogiline, reaalne, õiglane, kes usub, et kõik on võrdsed. Selle vastand – patoloogiline liider on justkui kameeleon, ta nõustub ähvardavalt kõigiga, samas olles ise kõige suurem suli. Õiglane juht kuulab oma rahvast ja käitub vastavalt eetilistele normidele. Õiglane juht ei rõhu ega manipuleeri sinuga, ta on arvestav ja on valmis astuma dialoogi. Foorumteater on üks võimalus, kuidas selliseid olukordi läbi mängida ja kuidas teha õigeid otsuseid. Kui sina ei tea, milline oleks kõige parem lahendus, siis keegi teine ikka teab. Sa ei ole kunagi üksi, oluline on hoida silmad lahti ja meel avatud. Kõikidele on lubatud uus algus ja uued võimalused. Need võimalused tuleb ära tunda ja sa saad alati olla parem inimene.
Jätkan Paulo Freire mõtetega, kes oli Brasiilia koolitaja, filosoof ja kriitilise pedagoogika juhtiv eestkõneleja. Teda tuntakse kõige enam mõjuka teose „Rõhutute pedagoogika“ („Pedagogy of the Oppressed“, 1970) järgi, mida peetakse üldiselt kriitilise pedagoogika liikumise üheks alustekstiks.3 Freire kirjutas oma raamatus4 sellest, kuidas inimesed üksteise üle domineerivad ja neid rõhuvad. Ta kirjutas ka sellest, kuidas sellist olukorda ära tunda, kuidas teadvustada iseendale, et ma olen rõhutud ja kuidas rõhumist peatada.
(V)allutamine ja müütide loomine. Kui ühiskonnas on ülekaalus propaganda massikommunikatsiooni ja meedia vahendusel, luuakse müüte ja samas hoitakse sind hirmu all – sa oled oma tegemistes vaba, sa ei pea töötama kellegi alluvuses, kes sulle ei meeldi, hamburgeriputka omanik on samade õigustega ettevõtja kui suurkorporatsiooni juht jne. Kuigi tegelikkuses oled sa pideva jälgimise all, sul ei ole võimalust leida uut töökohta ja ettevõtjana ei arvestata sinu mõtetega. Propaganda ja hirmuvalitsemine tuleb peatada ja selleks on vajalik revolutsioon.
Lahuta ja valitse. Ühiskonnakriitilised osapooled tuleb hoida lahus, selleks, et säilitada võim. Rõhutud tuleb isoleerida ja nõrgestada, jättes samas mulje, et neid soovitakse aidata. Osapoolte juhid tuleb kokku koondada, nendega manipuleeritakse, misjärel saadetakse nad rahva juurde tagasi, kus nende kohuseks on rahvas enda ja oma juhtide tahtele allutada. Sa oled pidevalt sõltuv, ebakindel ja ähvardatud – sinu töö ei kuulu sulle, seega ei saa sa ka vaba olla. Sellised lõhkujad nimetavad ennast ehitajateks, samas süüdistavad nad ehitajaid lõhkumises.
Manipulatsioon ja koostöö. Manipulatsioon peatab inimese mõtlemisvõime. Rahva juhid kasutavad ära kõiki võimalusi, et inimesed ei mõtleks oma peaga. Kuid ka juhid on manipuleeritud kõrgemate juhtide poolt. Tehakse kokkuleppeid millest kinni ei peeta, lubatakse palju, aga tehakse vähe. Sellises ühiskonnas muudetakse rahvas objektiks. Ühiskond peab olema koostöövõimeline ja muutma maailma koos. Koostöö on võimalik ainult tänu suhtlusele ja dialoogile. Siiski sina ei saa teise inimese jaoks maailma avada, ta peab selleni ise jõudma. Võid ühel hetkel avastada, et elad surnud elu: elu, mille täiuslikkus on keelatud.
Kultuuri invasioon ehk domineerimine teise kultuuri üle. Esimese asjana õpitakse võõrast kultuuri tundma, et seejärel võõras maha suruda. See võib tekitada olukorra, kus rõhutud soovivad sarnaneda oma rõhujatega – nad soovivad nende moodi rääkida, kõndida, riietuda, käituda jne, unustades sealjuures selle, mis oli nendele endale algselt omane – sinu päritolu, sinu kultuur ja viis, kuidas elad. Võib ju mõelda, et igasugune areng on edasiminek, aga tegelikult iga edasiminek ei ole areng. Sa pead säilitama iseenda, sa ei tohi alluda võõrale, massimeediale ega globaliseerumisele. Arenemist ei tohi segamini ajada moodsamaks muutumisega. Maailm muutub moodsamaks iga päev, lausa iga tunni, minuti ja sekundiga. Ühise eesmärgi nimel toimetamine peab olema ühiskonna alus – inimesed peavad leidma ennast juhis ja juht peab leidma ennast inimestes.
Vabadus. Kui sa ei teadvusta oma olemist, ei teadvusta sa ka vabadust. Sa pead mõistma, et oled subjekt, mitte objekt. Sina oled inimene, sinul on tunded, mõtted, käitumismustrid ja kogemused. Sul on õigus areneda ja seda täpselt sellisel viisil nagu sa ise heaks arvad. Teadmised teevad targemaks. Mina janunen teadmiste järele, sest ilma nendeta pole ma keegi. Hirm on väga suur vabaduse piiraja. Selleks, et olla vaba, selleks tuleb purustada müüdid. Sinu kultuuriruum teenib kas vabaduse piiramist või vabaduse poole pürgimist. Rõhumise hetkel kõlab sinus sinu rõhuja hääl, seega on väga oluline endale teadvustada, kes sind rõhuvad ja mil viisil nad sinu sees kõnelevad. Kas sinu rõhujad rõhuvad läbi sinu teisi edasi? Kas oled leidnud ennast olevat ülekohtune, sest keegi oli sinu suhtes ülekohtune? Selleks, et allutada on vaja alluvaid. Selleks, et alluda on vaja juhti. Ei ole üht ilma teiseta. Õige vabaduse tunne tekib siis, kui sa teadvustad iseendale, et oled rõhutud ja kui leiad viisi, kuidas sellest vabaneda. Kui aga rõhuja avastab, et tal pole kedagi rõhuda, siis variseb tema maailm kokku. Me peame aitama oma rõhujaid jõudma selgusele, et rõhumine ei ole lahendus. Lahendus seisneb koostöös ja vabaduses.
Need kaks raamatut, mille põhjal ma siia sõnu olen kokku kodeerinud, lähtuvalt mõtetest oma peas, on pannud mind väga palju mõtlema. Lisaks kogu foorumteatri kogemus aitas nendel tekkinud mõtetel ja tunnetel minu sees rahulikult settida. Ma saan täna paljudest asjadest hoopis teistmoodi aru, ma julgen käituda teisiti kui olen seda varasemalt teinud, ma julgen mõelda rohkem iseendast kui persoonist, kui subjektist ja kui loojast. Ma olen vaigistanud oma hirmud ja matnud nad sügavale maha, et nad võimalikult vähe mind kummitaksid. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et foorumteater kui mitteformaalne õppemeetod on väga avardav kogemus. Sa õpid tundma iseennast, sa õpid kuulama teisi inimesi, sa õpid looma ja tundma ennast vabana, sa kaotad oma hirmud ja suudad iseennast palju paremini kontrollida. Sa ei mõtle selle peale, kellel on kõige uhkem auto või kõige uuem nutitelefon. Selles ruumis olles on kõik võrdsed – keegi ei kritiseeri, keegi ei anna hinnanguid, keegi ei tee sind maha, ei halvusta ja kõik, mis toimub foorumteatris, jääb foorumteatrisse.
Lisaks nendele kohapealsetele kogemustele ühises ruumis viibides pidime me peale kohtumist peegeldama oma mõtteid ja tundeid ehk kodeerima need sõnadeks kas siis paberile või helikandjale. Just nende refleksioonide kirjutamine aitas mul seda kogetut veel paremini mõtestada ja analüüsida. Ja tänu sellele saan ma igal hetkel rännata ajas tagasi – lugeda kirjapandut ja tuletada endale meelde, miks ma üldse olemas olen ja mis on minu suurem eesmärk. Tänasel päeval olen ma arvamusel, et selline foorumteatris osalemise kogemus on hindamatu ja kui sina, kallis lugeja, kes sa ikka veel oma tähelepanu minu kirjapandul hoiad sellel pimedal detsembrikuul, tunned, et oled eksinud või rõhutud või miks ka mitte oled ise rõhuja – leia endale võimalus osaleda foorumteatris. Ja kui lähed seda formaati kogema, siis mine avatud meele ja avatud südamega – võta avasüli vastu kõik, mis sulle pakutakse ja anna enda poolt kõik, et sellel ajal ja selles ruumis oleksid päriselt kohal.
Kasutatud materjal:
1 (https://en.wikipedia.org/wiki/Augusto_Boal, külastatud 6.12.2020)
2 Boal, A. (2006). The Aesthetics of the Oppressed. Taylor & Francis e-Library.
3 (https://en.wikipedia.org/wiki/Paulo_Freire, külastatud 6.12.2020)
4 Freire, P. (1970). Pedagogy of the Oppressed. US: The Continuum International Publishing Group Inc, 2005)
tinthall 