Eelmisel nädalal toimus foorumteatri teine kohtumine. Enamus osalejatega olime juba omavahel tuttavad, aga olid ka mõned uued näod, kelle hulgas olid ka mõned välismaalased, mistõttu toimuvad edaspidi foorumteatri kohtumised inglise keeles. Seekord anti meile ette konkreetne mudel, mille põhjal reflektsiooni kirjutada, nii et minu kirjutis siin on rohkem kammitsetud ja ma ei ole kirjutades nii vaba, kui tahaksin olla.
Foorumteatri kohtumistel osalevad erinevate erialade tudengid ning selle eesmärgiks on ühiskonnakriitiliste teemade käsitlemine vabas ja meeleolukas keskkonnas. Ka tõsiseid asju tuleb võtta läbi huumori. Igal inimesel on omad mõtted ja vaatenurgad ning meie ideeks on tutvuda teiste seisukohtadega ise vahele segamata ja nad esiteks ära kuulates. Tundides ei anta hinnanguid ega ei naerda üksteise üle, kui naerdakse, siis tehakse seda koos.
Mäletan, et tundsin ennast tollel päeval jälle halvasti. Mingil põhjuselt oli mul taaskord peavalu (hakkan vaikselt arvama, et süüdi on täiskuu). Kuna seekordne tund toimus inglise keeles, siis oli raske kõigest aru saada ja mõtlesin päris konkreetselt, et nende erinevate teemade juures oleks palju mugavam kui saaksime seda teha oma emakeeles. Seekord oli ka esimene kord kus jätsin ühe „mängu“ mängimata – mängu, kus pidi teisi inimesi katsuma erinevatest kohtadest ja samal ajal enda kehaosi kaitstes, et keegi sind ei katsuks. See mäng tekitas minus ebamugavust ja segadust. Õnneks on meil selle kohta kokkulepe – nii kui midagi on sinu jaoks ebamugav, on sul õigus nö ringist välja astuda.
Kuna nüüd on juba üle nädala foorumteatri tunnist möödas, siis on ka natuke raske meenutada, mida me täpselt tegime, aga suur osa tundide rõhust läks füüsiliste piltide loomisele, mis tähendab seda, et ringi keskele läksid kolm tegelast – üks protagonist (kangelane), üks antagonist (lõhkuja) ja üks vaatleja, kes ei tohtinud sekkuda.
Nende piltide loomine oli minu meelest väga kõnekas ja mida rohkem pilte sai loodud, seda paremini hakkasid nad välja tulema. Ülesandeks oli näidata sama pilti ka 30 sekundit varem ja 30 sekundit hiljem. Enne kui tegime pausi sekkusin ise ka pildi tegemisse. Just seetõttu, et mu pea lõhkus ja tahtsin hetkeks pausile minna. Minu roll pildis oli olla lõhkuja ja kuidas ma lõhkusin – ma näitasin keskmist sõrme. Mulle tavaliselt ei ole meeldinud esineda ja teiste inimeste ees ennast absurdse külje alt näidata, aga seekord tundsin ennast mugavalt ja ka minu peavalu ärgitas mind kõigi ees keskmist sõrme näitama.
Kindlasti nagu eelnevalt mainitud, tundsin ennast seekord natuke ebamugavamalt ja ei saanud olla päris sama vabas olekus kui esimesel tunnil ja seda seoses keele vahetamisega. Emakeeles sellise meediumi läbimine tundub minu jaoks palju loomulikum ja lihtsam. Vähemalt oli võimalus endale väljakutseid esitada, sest inglise keel ei ole minu jaoks takistus. Siiani on mulle foorumteater väga meeldinud ning kindlasti arvan, et selline õppevorm võiks ühiskonnas iga paari aasta tagant kohustuslik olla. See mitte ei aita luua erinevate inimestega kontakti, vaid aitab ka näha nende ideid ja mõtteid teise nurga alt ning nendest paremini aru saada. Eriti siis kui ei toimu hinnangute andmist ning vahele segamist. Arvan, et meie grupp on seetõttu ka väga tubli, sest siiani on kõik suutnud väga hästi nendest lubadustest kinni pidada.
Mida ma võiksin sellest kõigest järeldada? Minu järeldus ongi see sama, et rohkem inimesi peaksid sellist õppemeetodit proovima. See kindlasti ei pruugi paljudele sobida, aga kui sa lähed ise juba sellise suhtumisega, et annan endast parima ja tuleb, mis tuleb ja olen avatud erinevatele võimalustele, siis on foorumteatri kogemus minu meelest ainult positiivne. Mõtlesin ka selle peale, et äkki võiksin kunagi ka ise proovida foorumteatri meetodit (ajendi sain foorumteatri koolituse kuulutusest). Kindlasti ma jätan selle variandi endale meelde, sest foorumteater paneb sind teistmoodi asjadele otsa vaatama ja teistmoodi mõtlema, ma ei näe kuidagi, mis selles saaks halba olla. Kindlasti mõned mängud teeksin ise teistmoodi, kuna ma ei armasta väga seda, et võõrad inimesed mind katsuksid või vastupidi. Aga senikaua kuni on võimalus nendest mängudest kõrvale astuda, tunnen ma ennast endiselt hästi.
Järgmistel kordadel ei plaani ma midagi teistmoodi teha kui siiani teinud olen. Nagu sai öeldud – ma võtan kõik kogemused positiivselt vastu ja ei hakka hinnanguid andma või mõtlema, et sellel kõigel ei ole mõtet. Sellel kõigel on mõte. Ja ma saan ennast nende tundide ajal tunda piisavalt mugavalt, et astuda inimeste ringi ja näidata neile keskmist sõrme kui selleks peaks vajadus olema. Siiamaani on foorumteatri kogemus mulle pigem juurde andnud kui midagi ära võtnud. Väga hästi jäi mulle meelde eelmise korra „ära kuulamine“ – selleks, et kuulda midagi uut, selleks peab ise vaikima ehk enda mõtteid välja öeldes ei õpi ma midagi uut. Ja ma tahan õppida uusi asju. Ja seda ma teengi foorumteatris.