2017. aasta sügisest sai minust õpetaja. Pakkumine anda esialgu viis tundi nädalas tuli vahetult nädal enne uue õppetöö algust. Eneselegi ootamatult ütlesin ma oma „jah“ sõna ja mul ei olnud tegelikult õrna aimugi millesse ma ennast tol hetkel sidusin. Ainus mõte minu peas oli kunagine lubadus, et minust ei saa mitte ealeski õpetajat, ja nüüd siis, omaenda veendumustele vastupidiselt, lubasin astuda klassiruumi, täiesti võõraste inimeste ette. Ausalt öeldes puudusid mul siis ka igasugused pedagoogilised oskused, et sellise tööga hakkama saada ja ma pidin tol hetkel olema ikka korralikus meeltesegaduses. Kuid kui ma tänasel päeval sellele ajale tagasi vaatan, siis on mul äärmiselt hea meel, et ma julgesin selle otsuse vastu võtta.

Täna, aastal 2020 on mul lisaks õpetaja rollile täita veel üks väga oluline roll – nimelt olen ma tudeng, ma õpin ja õpetan samal ajal. Ma võin julgelt väita, et mõlemad kogemused on mind väga palju vorminud ja muutnud. Aasta 2020 on ka muidugi igasuguste muude veidrate sündmuste tõttu väga märgiline aasta, aga minu jaoks on ta (enese) taasavastamiste aasta. Ma õpin ülikoolis andragoogikat ja see on eriala, mille nimetus ajab paljusid inimesi segadusse – see on kas meeste haigus või midagi seotud põllumajandusega, on mulle selle võimalike tähenduste kohta öeldud. Minu jaoks on andragoogika õppimise ja õpetamise kunst, endasse süüvimise ja tagasivaatamise kunst, motiveerimise ja enesejuhtimise kunst, kõike eelnevat lühidalt kokku võttes – elamise kunst. Andragoogika raamat aga ütleb järgmist: „Andragoogika – (kr aner „mees“, agoge „kasvatamine harimine“) distsipliin ja uurimisvaldkond, mis tegeleb täiskasvanute arengu ja haridustee kujunemise, individuaalse ja kollektiivse kogemuse ning õppimis ja õpetamisprotsessi mõistmisega eri kontekstides, tegevusvaldkondades ja elusituatsioonides. Andragoogika aluseks on idee, et kõik täiskasvanud on võimelised õppima, et see on nende loomulik õigus ja vajadus ning et ühiskonnas luuakse igaühele võimalus elukestvaks õppimiseks“ (Jõgi, L. 2013).

Alustava andragoogi elus on olulisel kohal kindlasti kriitiline mõtlemine. Meie igapäevane elutempo on iga aastaga aina kiirem ja seda ümbritseb väga suur informatsiooni üleküllus, seega ei tohi me lasta funktsionaalsel mõtlemisvõimel langeda. Mõtlemisvõime on igal inimesel loomupäraselt olemas, kriitiline mõtlemisvõime on aga palju keerulisem oskus. Kriitiline mõtlemine ei ole kaasasündinud oskus, vaid see on oskus, mida tuleb arendada iga päev alates sellest päevast kui sa siia ilma sünnid. Kriitilist mõtlemist võib määratleda kui püstitatud küsimuse objektiivset analüüsi ja hindamist otsuse kujundamiseks. Selleks, et analüüsida ja hinnata probleemi või situatsiooni keset, peab inimene olema varustatud erineva informatsiooniga, mis aitab tal ratsionaalselt teemale läheneda. Väikesed lapsed õpivad ja kogevad maailma alles esmakordselt, mistõttu tuleb neid palju enam suunata ja õpetada iseseisvalt kriitilisteks mõtlejateks. 

Kriitilisel mõtlemisel on palju erinevaid aspekte ja rolle. Konkreetse inimese identiteet kujuneb eri kategooriate kaudu, millest osa on kaasasündinud (näiteks rass ja sugu), osa talle kasvukeskkonna poolt kaasa antud (nagu kodakondsus), osa aga vabalt ise valitud (kuuluvus subkultuurilistesse gruppidesse) (Raud, 2013). Need kategooriad mõjutavad seda, kui vastuvõtlikud me oleme ja kui palju väliskeskkond meid mõjutab. See määrab omakorda kui hästi me oskame olulist ja mitteolulist informatsiooni omavahel eristada. 

Teine väga oluline aspekt andragoogi elus on võime ennast ja ka teisi (situatsioone) analüüsida ning reflekteerida. Airi Liimets on öelnud, et refleksiooni läbi kujunevad indiviidil enesehinnang ning minapilt, areneb käitumist ja mõtlemist reguleeriv normiteadvus. Mida enam on arenenud refleksiivsusvõime, seda enam on inimene iseendaks saanud, seda vabam ta on. (Liimets 1999: 23, 25). Läbi refleksiooni on võimalik teatud situatsioone uuesti läbi mängida, mõelda läbi sündmuste käik, analüüsida mis läks hästi ja mida saaks paremini ning seejärel teha järeldused, kas järgmine kord, samas olukorras olles, saaksin käituda või tegutseda kuidagi teistmoodi. Mida saaksin teha paremini? Refleksioon aitab ka olukordadest paremini aru saada ja neid sügavamalt mõtestada. Refleksiooni mudeleid on erinevaid, alustades vaba kirjutisega lõpetades juba sügavama refleksiooni mudeliga, sibula mudeliga või näiteks Gibbsi refleksiooniringiga. Nad kõik vajavad harjutamist ja praktiseerimist, reflekteerimise oskus ei sünni üleöö, vaid see tähendab pidevat enesearengut ja tagasivaatamist.

Tänu ülikooliõpingutele olen ma praeguseks reflekteerimist praktiseerinud peaaegu kolm kuud. Seda on väga vähe, aga selle lühikese aja jooksul olen ma palju rohkem nii iseendast kui ka teistest aru saanud. Paljudel kordadel on need arusaamad väga keerulised ja rasked, eriti nendes olukordades, kus sul puudub igasugune mõjuvõim midagi ette võtta, kuigi sa tead, et lahendus on imelihtne. See tekitab minus jõuetust ja frustratsiooni, aga tänu pidevale reflekteerimisele ja eneseanalüüsile olen ma vaikselt omandamas oskust kuidas nende emotsioonidega toime tulla. Alati ei ole vaja enda seisukohta teistele iga hinna eest selgeks teha, kuulamine võib anda sulle uusi teadmisi, mida sa varem ei teadnud ja see on vägagi aktsepteeritav, kui sul on hetkeks vaja võtta hingamis- või mõtlemispaus ja korraks eemale astuda.  

Olen palju mõelnud selle peale, kuidas alustava andragoogina üldse tasakaalu säilitada. Pidevad eneseanalüüsid, refleksioonid, enesejuhtimine nii isiklikus elus kui ka tööl ja õppimises. Erinevate rollide balansseerimine – olla korraga kodanik, õpetaja, üliõpilane, elukaaslane jne. Õpingutega kaasneva uue informatsiooni vastuvõtmine, talletamine, rakendamine ja oma vigadest õppimine. Kuidas kasutada oskuslikult kõiki meetodeid, mis meile antakse ja mida me võiksime teistele edasi anda ja kuidas kogu seda teadmist, mis sa koolis õppides saad, tasakaalustad ning oma töö- ja eraelus rakendad, ilma et sa ennast sellel teekonnal kaotaksid?

See on küsimus mis kummitab mind juba pikemat aega. Kui ma öösel magama lähen, siis ma võtan ta endaga kaasa. Ja kui ma hommikul üles ärkan, siis ta on endiselt minuga, vaatab mulle kurbade silmadega otsa ja ootab lahendust. Lahendus ei ole kahjuks see, et peale õpinguid olen ma kindlasti hästi tark ja oskan kõik (täiskasvanud) inimesed juhtida õigele teele. Lahendus ei peitu ka selles, et annan neile edasi oma teadmised ja mõtted ja ühtäkki saavad nad maailmaasjadest täpselt samamoodi ja sama selgelt aru nagu mina; ja kõik probleemid on kohe kadunud. Sellisel juhul elaksime me täna hoopis teistsugusemas maailmas.

Ühelt poolt tundub kõik nii loogiline, aga teisest küljest ei saa ma aru, kuidas inimesed minu ümber asjadest aru ei saa. Siin puhul tuleb mängu mõistmine ja leppimine. Kõige aluseks on ikkagi iseendaga rahu tegemine. Ma pean leppima teatavate asjaoludega, et minu võimuses ei ole kedagi ümber kasvatada või teistmoodi mõtlema panna. Minu võimuses on aga võtta oma ideed, mõtestada nad lahti ja anda endast alati parim. Ma tean, et ma ei saa maailma muuta, aga ma saan alati alustada iseendast. Endale andestamine on voorus, mida tuleb samuti õppida. Ma ei mäleta, kuidas need sõnad minuni jõudsid, aga mul on hea meel, et nad seda tegid: „Reaalsus ei ole alati ideaalsus, aga ideaalsus ei pea alati olema eesmärk!“ Need mõtted aitavad mul iga päev edasi minna, isegi siis kui on raske. Aga ma vähemalt tean, et minu panus on piisav. Lõpetan Larissa Jõgi videoloengu slaidilt loetud mõttega: 

“…täiskasvanuna õppides on minu õppimine
seotud kogu minu elukäiguga, see ei ole kindlasti
ainult teadmiste omandamine, see on dialoog enda
tunnetega, kogemuste ja iseendaga…” Teele lugu

Kasutatud allikad:

Jõgi, L. 2013. Andragoogika. Rmt. R. Mikser (Toim.). Haridusleksikon. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus

Raud, R. 2013. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus

Liimets, A. (1999). Refleksioon õpitegevuse stiilist kasvatusteadusliku kategooriana. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool

Larissa Jõgi (10.10.2017). Õppiv inimene [Video fail]. Vaadatud aadressil: https://vimeopro.com/tlu/hari-videod-2017-s/video/238046600

Kui ma mõned kuud tagasi alustasin Tallinna Ülikoolis andragoogika eriala õpinguid, ei teadnud ma nii selgelt nagu täna, milline mõju on reflekteerimisel, mida annab mulle eneseanalüüs, kuidas ennast õppijana suunata ja motiveerida, milline sügav mõju on üldse haridusel ja kuidas on õppimine ja õpetamine aastatega muutunud. Oskan täna teadvustada, kuidas erinevatel ajahetkedel loetud või kuulatud sõnad võivad kõlada hoopis erinevalt. Kuulasin hiljuti üle Marju Lepajõe Ööülikooli loengu, kus ta rääkis järgmist: „Sellist nähtust nagu haritud inimene kohtab siiski üsna harva. Seda on muidugi depressiivne öelda, aga minu meelest ei ole hariduse toimejõud olnud Eestis väga kaua aega nii nõrk kui ta praegu on.“ (Lepajõe, 2015). Mõistan seda väljaöeldut täna palju paremini kui mõni aasta tagasi. 

Kõik meie ümber on iga päev aina suuremas muutuses. Muutub keskkond ja kliima,  tehnoloogilised võimalused, informatsiooni liikumise kiirus ja selle hulk, muutuvad inimesed, muutub see, kuidas me maailma tajume, muutub õppimine ja viisid kuidas me õpetame. Kristi Vinter-Nemvalts on täheldanud, et hariduse fundamentaalne siht on õpetada õpilane õppima; tuginedes Viive-Riina Ruusi 2015nda aasta õpikäsitluste põhijoontele, ütles Vinter-Nemvalts, et õppimisel tuleb arvestada ka õppijate individuaalsete eripäradega (Vinter-Nemvalts, 2017). See pani mind mõtlema – kui haridus vajab personaliseerimist ja individuaalseid lähenemisi, siis miks on tänasel päeval ühes õpperühmas vähemalt kakskümmend kuni kolmkümmend õpilast? Koolide edukus sõltub sellest, mida rohkem õpilasi kooli lõpetab, mitte sellest kui haritud ja edukad on õpilased peale lõpetamist. Kas tõesti on oluline kvantiteet mitte kvaliteet?

Larissa Jõgi on öelnud, et õppimine on paratamatus inimese elus. Ta on välja toonud ka selle, kuidas ruum sinu õppimist mõjutab – kuidas sa seda ruumi tunnetad ja tajud, millised on keskkonna mõjud õppimisel (Jõgi, 2017). Kui võtame näiteks õpperühma, kus on kolmkümmend kuus õpilast ja üks õpetaja ühes ruumis, siis kuidas saab õpetaja võrdselt oma aega jagada nende õpilaste vahel, et kõikide individuaalsed vajadused saaksid kaetud? Kuidas tunneb ennast selles ruumis üks õpilane kõikide teiste hulgas, kas ja kuidas grupi suurus teda mõjutab? Mulle tundub, et praegu saadakse teoreetiliselt väga hästi aru, et täiskasvanud õppijale peab lähenema individuaalselt, aga seda ei osata, ei taheta või seda lihtsalt ei ole võimalik praktikas ellu viia. Kuhu lähevad täna hariduse ressursid ja mida me sellega saavutame? Kas õppijatele saab ikka päriselt individuaalselt läheneda?

Lisaks eelnevale on hakatud tähtsustama aina enam enesejuhitud õppimist ja enesejuhitud õppijat. „Enesejuhitud õppija saab olla enesejuhitud siis, kui ta teab kuidas ta aju töötab,“ on öelnud Kati Aus, kes ise on seisnud silmitsi probleemiga, et ta ei oska õppida (Aus, 2017). Küsimus pole muidugi mitte selles, kas sa oskad või ei oska midagi, küsimus on hoopis selles, kuidas sa ühele või teisele teemale lähened, kuidas ennast häälestad ja missuguste „tööriistadega“ tööle hakkad. Tööriistade alla pean ma silmas erinevaid õpimeetodeid ja lähenemisi. Tööriistu tuleb osata ka õigesti kasutada, vastasel juhul ei ole nendest mingit abi. Tobias Ley on rääkinud, et sa võid küll ennast identifitseerida näiteks kui visuaalset õppijat, aga tegelikult õpitakse kõige paremini ikkagi siis kui kõik meetodid on omavahel segamini (Ley, 2020). Enesejuhtimine nii õppeprotsessis kui ka isiklikus elus on edu võti – sa ei saa oodata, et teadmised sulle kandikul ette tuuakse, vaid pead ise initsiatiivi haarama.

Lähtudes eelnevatest mõtetest võib järeldada, et enesejuhitud õppija vajab individuaalset lähenemist, erinevaid õpimeetodeid ja positiivset keskkonda selleks, et kõige edukamalt teadmisi vastu võtta. Meie haridussüsteemis tuleks kindlasti läbi viia ulatuslikud reformid, tuleks üle vaadata õpetajate töökoormus ja palgad, tuleks ümber arvutada klassiruumide suurused ja keskkond, kus meie tänased õpilased õpivad. Enne kui neid muutusi pole olnud, on raske rääkida edukast enesejuhitud õppijast ja individuaalselt lähenevast õpetajast.  

Novembrikuine kaamos hakkab ka minuni jõudma. Päevad tunduvad aina lühemad, sest valgust on vähe. Päikest näeb harva ja kui näebki, siis ainult aknast ja eemalt. Väsimus võtab mu üle jõu ja tunded on erinevad – kord olen maailma tipus ja tean kõiki lahendusi, kord aga olen väike ja jõuetu ja ei jaksa kellegi eest võidelda.

Näen seda sama mentaliteeti ka oma õpilastes, ka nemad on väsinud. Kutsekoolide (vähemalt meie kooli) jaoks ei ole vaheaegasid olemas ja seega pole ka vahepeal kuskilt väikest puhkepausi võtta. Tundub, et motiveerimist ei vaja mitte ainult õpilased, vaid ka nende õpetajad ja tööandjad.

Jään ikka aeg-ajalt mõtisklema kõikide lausutud ja kuuldud sõnade üle. Kõikide tegude ja mittetegude üle. Kõikide probleemide, ärevuste, loobumiste ja mitteloobumiste üle. Kas reflekteerida, miks reflekteerida, kuidas reflekteerida? Miks seda nii vähe tehakse?

Olen viimasel ajal ka palju lugenud, kuulanud erinevaid vestlussaateid, vaadanud videoloenguid ja saanud nendest kõigist väga palju mõtteid juurde. Mõtteid, mis võisid minu sees juba ammu olla, aga mis olid vajunud unustusehõlma või peitnud ennast teatud põhjustel minu sügavatesse ja salajastesse soppidesse.

See jõuetu tunne, kui seisad klassi ees ja sind vaatavad kivistunud pilgud. Sa proovid, alguses vaikselt piire katsudes, siis juba piire ületades, lõpuks annad lihtsalt alla. Seda ei tohiks tegelikult teha. Ka kivistunud pilgud on võimalik mingil moel üles sulatada. Millisel moel? Seda ma veel ei tea. Olen mõelnud küll, kas viga on minus, kas olen halb õpetaja? Ja kindlasti on nendel mõtetel tõepõhi all – esimesel korral ei saagi kõik ideaalne olla. Tuleb harjutada ja kasvada ja areneda, ja kui näed oma töös progressi, siis oled midagi õigesti teinud.

Ma praegu kasvangi ja olen seda viimase paari kuu jooksul palju teinud. Võib-olla hakkasin liiga kiirelt kasvama, mis tähendab seda, et keha läheb ees, aga mõistus alles võtab hoogu. Palju on mõtteid, palju on teadmisi, palju on leppimisi ja arusaamisi, mõistmisi ja hoiakuid. Minu jaoks hakkas see kasvamise teekond lõpuks õiges kohas, leidsin sobiva keskkonna ja sobivad tingimused, et saaksin viimaks ometi hakata õitsema. Maapind on viljakas, palju on rammusat mulda, kasvutingimused soodsad, palju valgust ja toitaineid.

Kui peaksin selle kõik sõnadesse viima, siis minu kasvukeskkonna teekonna algatas minu kõige lähedasem. Ta andis mulle tõuke, et ma saan, ma suudan, ma oskan ja ma tahan. See viis mind kokku minu kursakaaslastega, kes on väga inspireerivad ja toetavad, ja ma olen väga tänulik nende eest. Ja olen rõõmus, et mul on võimalik võtta osa erinevatest ja väga põnevatest loengutest. Tänu nendele olen aru saanud, et ka vihastamine võib olla üks väga suure võimega faktor, mis paneb õppima.

Aga siiski olen ma natuke väsinud. See hetk kui tahaksid toore jõuga pidurit tõmmata, vajutatad sa tegelikult ainult gaasi juurde. Kõige suuremamahulised tööd ja projektid on alles ees. Praegu pole aeg puhkamiseks. Praegu on aeg edasi minna ja väsimusest võitu saada. Natukene veel käime koos sellel teel. Pea vastu veel need mõnikümmend päeva. Ja kes teeb, see teeb. Kes ei tee, see ei tee.

Mina teen. Vähemalt ma lubasin seda endale.

Eelmine nädal oli oma olemuselt palju pikem, kui ma harjunud olen. Ta oli pikem, sest midagi oli teistmoodi. Kui tavaliselt ootab mind ees kas täispikk töönädal või teatud aja tagant täispikk koolinädal, siis sel korral oli kaks päeva koolis ja kolm päeva tööl. Tavapärane ja harjumuslik oli ümber pööratud ja seetõttu tundus ka nädal olevat palju pikem kui muidu.

Meie kaks koolipäeva olid seekord keskendunud täielikult erialastele loengutele. Sain palju uut informatsiooni ja samas leidsin ennast mõtlemas mõtteid, mis pole ammu minu peas käinud. Mulle väga meeldib minu eriala, mul on suurepärased kursusekaaslased ja kool ise on väga toetav. Iga kord kui loengutes käin, saan juurde ühe killukese (mõnikord ka palju killukesi) uut informatsiooni. Seda infot jagavad mulle nii õppejõud (nii suuliselt arutelude ja vestluste käigus kui ka jagatud materjalide näol), minu kursakaaslased (oma mõtete ja tõlgenduste näol) ning ka mina ise (vastavalt sellele, kuidas selle informatsiooni vastu võtan ja kuidas mina ise seda tõlgendan).

Sellest kõigest lähtuvalt keevad mõnikord mõtted minu peas korralikult üle. Eriti kui jälgida lisaks veel kõike seda, mis toimub minu ümber (nii otsesed kui kaudsed mõjutajad – alates sellest organisatsioonist, kus ma töötan, lõpetades uudistega Eestis ja mujal maailmas). Informatsiooni on igatepidi väga palju. Ma ei loe tavaliselt uudiseid, nii et see võib olla üks element, mis mind natuke stabiilsemana hoiab, siiski uudistest pääsu ei ole (lubage vahele segada, jälgisin just rahandusministri umbusaldamise protsessi ja sellist komejanti ei ole ma ammu näinud – kui see on igapäevane Riigikogu töö, käitumisnormid ja viis, kuidas oma rahvaga suhelda, siis palun vabandust, aga mina soovin sellelt lennukilt maha astuda).

Olen tähele pannud, et lisaks mulle valmistab see suur infoküllus raskusi ka minu kursakaaslastele, kes igaüks omamoodi selle suure kuhja all hakkama proovivad saada. Nagu elus ikka – mõnel läheb/tuleb see kergemalt, mõnel raskemalt. Aga seni, kuni kõik ühise eesmärgi eest väljas seisame, seni on kõik hästi, isegi kui kedagi on vaja vahepeal päästerõngaga välja tõmmata, siis see saab tehtud.

Minu mõtted aga kogu selle infoga seoses on väga laiali valgunud. Kuidas ma selle suure koguse uute teadmistega hakkama saan? Kus on õige hetk midagi kasutama hakata ja kus ei ole? Millal peaks üht või teist teooriat katsetama, kelle peal, kuidas see välja näeb, mis minust arvatakse (hea küll, see viimane on kõige väiksem mure üldse). Aga pidev eneserefleksioon, analüüsimine (nii enda kui ka teiste), erinevad teooriad, arengud, mõtted, viisid, lahendused, võimalused – seda on väga väga palju.

Ja sealt edasi tekkis ka seos ühes õppeaines saadud ülesandega – kriitilise mõtlemise roll ja refleksioon alustava andragoogi elus – kuidas kogu selle suure informatsioonitulva all ellu jääda? Kuidas mõtestada lahti enda õpingud – miks ma seda teen, milleks ma seda teen, kuhu edasi? Kuidas saada hakkama selle teadmisega, et sa oled ümbritsetud rumalatest inimestest, kes ei suuda oma peegelpildist kaugemale näha ning tänu kellele astume me pidevalt kolm sammu tagasi, selmet tuleviku suunas edasi liikuda? Kuidas leppida selle teadmisega, et sa ei saa mitte midagi ette võtta? Sellest lähtuvalt kavatsen seda teemat edasi uurida ühe teise õppeainega seoses.

Lugesin läbi ka just Paolo Freire “Pedagogy of the Opressed” – raamat, mis räägib rõhumisest ja rõhujatest, inimestest, juhtidest ja ühiskonnast, arenemisest ja tahtest, valitsemisest ja allutamisest. Raamat, mida soovitan kindlasti kõigil lugeda. Kohe juba etteruttavalt võin öelda, et see ei ole kerge raamat, vastupidi. Lisaks sellele on ta inglise keelne ja võiks ju mõelda, et mida keerulisema sõnastusega üks raamat on kirjutet, seda usaldusväärsemaks seda peetakse. Ma loodan, et see polnud autori mõte seda raamatut kirjutades, aga vähemalt mina lugesin selle raamatu põnevusega läbi.

Mul kulus selleks kaks päeva ning kolmandal päeval avastasin, et liigne agarus on ogarus. Kolmanda päeva hommikul olin omadega täiesti läbi, olin omadega ummikus ja ei leidnud enam motivatsiooni. Õnneks olen ma teadlik, kuidas sellises olukorras tegutsema peab, vastasel juhul võid sa väga kiirelt langeda depressiooni. Jah, ma tean, et ma saan selle lugemisega hakkama, aga ratsionaalne hääl minus ütleb edaspidiseks, et ei tasu kiirustada. Ka heal võivad olla halvad tagajärjed.

Ja nüüd ma siis olen siin – jõuetu. Emotsioonid keevad üle, teadlikkus tahab mind üle parda heita, mured ei upu, vaid viivad su veel sügavamale kuristikku. Aga kuristikust välja saamine on raske. Seda ei pea muidugi tegema üksi, sest kaasamõtlejaid on palju. Aga selleks, et kuristikust välja pääseda, peavad sul olemas olema õiged vahendid ja tööriistad. Lisaks sellele ka oskus neid kasutada. Sest kui sa uue tööriista kasutusjuhendit lugenud ei ole, siis võib see ohtlikult lõppeda.

Tagasivaade minu nädalale. Refleksioonipäeviku sissekandes kasutan ära andragoogika aine ülesannet, kus pean kirjeldama ühte situatsiooni, milles olen kogenud subjektset käitumist või subjektsuse avaldumisega seonduvat probleemi.

Situatsiooni kontekst ja sisu: Roheliste erakonna petitsioon perekonnaseaduse muutmiseks, mis on ajendatud Mart Helme intervjuust Deuche Wellega. Andsin oma toetusallkirja, lisaks kirjutasin ka teemakohase sissekande blogisse. 

Aeg: 2020 oktoobri viimane nädal

Inimesed: mina ja ühiskond

Suhted: inimestevahelised suhted on segamini, sest ühelt poolt õhutatakse vaenu ja viha ning teiselt poolt proovitakse rõhuda sinu moraalitundele ja sellele, et inimkonna tasemel oleme kõik võrdsed. 

Käitumine: paljud inimesed ei suuda sellises olukorras viisakaks jääda ja stereotüübid annavad endast märku. Kui ühiskond on harjunud sellega, et õhutatakse viha ja vaenu, siis lööb see käitumismuster ka väga kergelt välja. Minu käitumine (allkirjastamine ja blogipostituse kirjutamine) oli ajendatud sellest, et mina olen kodanik ja kodanikuna on mul kohustus ühiskonda panustada (kuna mul puudub suur võim, siis see on hetkel kõige minimaalsem panus, mida ma anda sain). 

Tähelepanekud: hetkel ei ole veel ette tulnud situatsiooni, kus oleksin pidanud enda seisukohti kaitsma – miks andsin allkirja või miks kirjutasin nagu kirjutasin. 

Sellele situatsioonile oli iseloomulik minu maailmapilt ja minu arvamus, minu isiklik identiteet ja see, kuidas olen välja kujunenud, kes on minu arvamusi mõjutanud ja miks nad seda teinud on.

Subjektne käitumine avaldus järgnevalt: minu kultuuriline taust on seotud minu „mina-pildi“ loomisega ja sellega, kuidas teatud situatsioonidest mõtlen või kuidas käitun. Ma olen pärit ateistlikust perekonnast ja minu taust näeb ette kõikide inimeste aktsepteerimist ja võrdsustamist. Kui oleksin pärit mõnest muust kultuuriruumist, siis suure tõenäosusega ma niimoodi ei mõtleks. 

Järeldus: otseselt järeldusi teha ei saa, kuna inimesed võivad oma arvamusi muuta. Ma ei saa 100% väita, et ma tulevikus ümber ei mõtle, samas loogiline pool minus on arvamusel, et kõik inimesed on võrdsed ja ma ei näe põhjust, miks selline arvamus minus peaks drastiliselt muutuma. Inimesed on kõik võrdsed, üks ei saa olla kõrgem teisest. 

Mis? Mis siis? Mis edasi?

Mis? Ma vihastasin täna. Mitte et ma ei oleks seda varem teinud, aga täna oli see kogemus teistmoodi. Nimelt oli ühe aine raames vaja teha kaks erinevat ülesannet – hetkel kirjutan nimesid nimetamata – ja need ülesanded said täna minust peaaegu jagu. Sa loed täpselt juhiseid, rida-rea haaval, sõna-sõna haaval, ajad näpuga järge ja ikka mitte midagi ei toimi ja mitte midagi ei saa aru. Ja sa tunned, kuidas emotsioonid hakkavad sinu sees keema.

Ülesanne kõlab ju imelihtsalt – leia andmebaasidest artikleid ja vormista viitamine vastavalt nõuetele, no ja lisaks sellele pead veenduma, et reavahe on õige, et tekst oleks korrektselt joondatud, lehekülje numbrid olemas, automaatne sisukord, õiged värvid, õige teksti suurus, kord kaldkiri, kord tekst paksus kirjas, et servast oleks õige millimeeter ruumi jäetud jne jne jne. Ja siis hakkas viitamise tarkvara minu vastu töötama, google ei leidnud minu probleemile lahendust ja ilmselgelt olin viimase piirini viidud.

Mis siis? Alguses jõuetus, siis pisarad, siis äng ja viha, siis tahe midagi katki teha (õnneks hoidsin ma ennast kontrolli all), soov alla anda ja käega lüüa. Õnneks ka need viimased stsenaariumid ei läinud täide. Aga täiesti uskumatu, mis tunded mu sees läbi käisid. Silme eest kiskus mustaks ja tahe arvuti vastu lauda virutada oli tõesti suur. See tunne, et sa ei saa hakkama, et sa ei valda teemat ja kõik programmid on sinu vastu, hirm ja õudus läbistas mu keha. Ma arvan, et mu elukaaslane oli üsna ehmunud mind nähes, proovisin talle selgitada, et minu viha on suunatud aine ja töö pihta ja tema ei ole sellega mitte kuidagi seotud.

Sa ei suuda keskenduda, sa ei kontrolli ennast ja su sees on väga suur loobumise tahe – need tunded võtavad su üle võimust ja kui sa lased seda teha, siis võivad olla üsna nukrad tagajärjed. Ma olen kunagi varem vihal lasknud enda üle kontrollida. Ma tean väga hästi mis tunne see on. Ja tegelikul tean ma väga hästi, mis sellel puhul aitab – lihtne öelda, aga tuleb rahulikuks jääda. Teine variant on korraks eemalduda sellest keskkonnast/situatsioonist, mis sinu sees oleva rõhumistunde tekitab. Tee üks paus, hinga rahulikult ja anna endale andeks – reaalsus ei ole alati ideaalsus, aga ideaalsus ei pea olema eesmärk – see on lause, mida ma olen oma õpilastele öelnud, nüüd pean seda iseendale meelde tuletama.

Mis mind aitas? Mind aitaski hetkelise pausi võtmine. Mind aitas mu elukaaslane, kes proovis mu probleemile lahendust leida, endal samal ajal olulised tegevused pooleli. Ma saatsin ta oma tegevusi tegema ja sisendasin endale, et pean sellega ikkagi ise hakkama saama. Järgnevalt küsisin juba abi oma kursakaaslastelt – nagu meile on tihti öeldud – küsi küsimusi, kui sa midagi aru ei saa. Oleme oma kursusega kokku leppinud, et rumalaid küsimusi pole olemas ja kui keegi ka lihtsale asjale lahendust ei leia, siis me ei tee selle põhjal hinnanguid – see on väga suureks abiks ja küsimuste küsimine pole kunagi varem nii kerge olnud.

Mis edasi? Selle situatsiooniga tuletasin endale jälle meelde, milliseks üks olukord ei tohi minna. Kõige olulisem on säilitada rahu ja tasakaal, mine korraks eemale, tee üks paus – need on mõtted, mille väga konkreetselt endaga kaasa võtan. Küsin ka edaspidi kui midagi ei tea või kui midagi jääb segaseks ja kindlasti ei tekita pinget sellega, et minu eesmärgiks peab alati olema ideaalsus. Tuleb endale seada reaalsed eesmärgid, peaasi, et saad latist üle – kui kõrgel see latt on, see on ainult sinu enda otsustada, tähtis on see, et sa ennast mugavalt tunneksid.

Viha, vihkamine, äng, frustratsioon ja kõik sellega kaasnevad tunded tuleb hoida kontrolli all. Vastasel juhul lähebki silme eest mustaks ja sa pead hiljem juba palju hullemate tagajärgedega tegelema. Nagu ütles Karlsson: “Rahu, ainult rahu!” (Astrid Lindgren, “Väikevend ja Karlsson katuselt” 1955).